Hea uudis on see, et 2010. aasta lõpuks oli fondide vara väärtus taas tõusnud kõrgemale sissemaksete mahust – ületas seda umbes 78 miljardi euroga. Keset finantskriisi, 2008. aastal langes fondide väärtus mäletatavasti allapoole sissemaksete suurust, 2009. aasta märtsis olid teise sambaga liitunud kaotanud oma sissemaksetest keskmiselt 15 protsenti. 2010. aasta lõpuks oli jõutud umbes üheksa protsendiga plussi.

Halb uudis on see, et ühegi fondiliigi rahavoogudega kaalutud (s.o sissemaksete aega arvestav) tootlus ei ületanud aasta alguse seisuga tarbijahinnaindeksit, mis tähendab, et keskmiselt on fondide reaaltootlus olnud negatiivne, on jäänud inflatsioonile alla. Pensionifondide indeks EPI, mis arvestab tootlust fondide algusest, mitte sissemaksetega kaalutult, on siiski suutnud THI-ga sammu pidada. Tänu nn progressiivsetele fondidele, mille portfellis võib aktsiaid olla kuni 50 protsenti; nende fondide indeks EPI50 on inflatsiooni edestanud juba alates 2009. aasta lõpust.

Konkreetsete fondide lõikes on lugu keskmisest muidugi mõnevõrra erinev, mõni on teeninud pensionikoguja huve keskmisest paremini, mõni halvemini. Ka konkreetse fondi tootlused ei paljasta veel kogu tõde, sest tegelikku tulemit konkreetse inimese jaoks mõjutab veel seegi, kuidas tema sissetulekud on kõikunud – millistel perioodidel on sissemaksed fondi olnud suuremad ja millistel väiksemad.

Mida rohkem aega on inimesel pensionini, seda väiksema tähtsusega on tema tulevase pensioni seisukohast praegune seis ja suurema tähtsusega tulevikuarengud. Näiteks 30-aastasel on praeguseks „distantsist” läbitud umbes veerand – varsti saab pensionifondi raha makstud kümme aastat, üle 30 aasta veel ees, kusjuures just eesseisvatesse aastakümnetesse mahub tõenäoliselt ka tema kõige suuremate sissetulekutega eluperiood.

USA börsianalüütik Ed Easterling kirjutab tänavu ilmunud raamatus „Tõenäolised tulemused: aktsiaturu pikaajalised perspektiivid”, et enamik inimesi säästab 20. ja 30. eluaastates vähe (kui üldse), alles 40. ja 50. eluaastates hakkavad nad jõudsamalt pensioniks säästma. Seega pole inimese jaoks väga oluline, mida teevad börsid siis, kui ta on 20–30, küll aga see, mida need teevad põhilises kogumisfaasis (40.–50. eluaastates) ja säästude kasutama hakkamise faasis.

Easterling toob näiteks, et 1940. aastatel sündinud ameeriklased olid parimas säästmiseas 1980.–1990. aastatel ehk pikaajalise pullituru – börsitõusu – perioodil, 1920. aastatel sündinud aga 1960.–1970. aastatel, mis oli pikaajaline karuturg.

Kes nüüd arvab, et 1940. aastatel sündinud olid seetõttu kindlad võidumehed, arvab valesti, sest säästuperioodi head tootlused võisid ahvatleda biitlite trummimehe Ringo Starri kaasaegseid suhteliselt vähe raha kõrvale panema – vähem, kui oleks paarikümne pensionipõlveaasta veetmiseks vaja, arvestades 2000. aastatel alanud pikaajalise karuturu mõju nende kogutud säästudele. 1920. aastatel sündinud seevastu, kelle kogutavad säästud kogumisperioodil eriti ei kasvanud (ja seetõttu pidid nad rohkem pingutama), said pensionipõlve koidikul toreda kingituse, kui algas pikaajaline pulliturg ja säästuaastail kõrvale pandud raha jõudsalt kasvama hakkas.

Kõrvalolevalt graafikult, mis iseloomustab 19 riigi aktsia- ja võlakirjaturgude pikaajalist keskmist tootlust, näeme, et 111 aasta (1900–2010) keskmisena on aktsiaturud kõikjal pakkunud inflatsiooni ületavat tootlust – alates kahest protsendist aastas Itaalias kuni 7,4 protsendini Austraalias. Madala riskiga investeeringuks peetavad riigivõlakirjad on esinenud palju kehvemini, kolmandikus vaadeldavatest riikidest on nende tootlus inflatsioonile alla jäänud.

Pikaajalised keskmised tootlused on samal ajal ka petlikud, kuigi sisendavad optimismi. Easterling rõhutab, et finantsturgude tootlus jõuab investoriteni mitte ühtlase voona, vaid „käntsakatena”. Õnneks elab enamik investoreid piisavalt kaua, et pensionisäästude kogumise perioodi mahuks peale pikaajalise karuturu aastate ka korralik tükk pikaajalist pulliturgu. Easterling arvab, et üldiselt jõuavad pensioniikka selleks rahaliselt paremini valmistunult need inimesed, kelle peamisse säästmisfaasi sattus pikaajaline karuturg.

Pensioninõustajate mudelid, mis põhinevad ajaloolistel tootlustel, ütlevad tavaliselt, et pensionär võiks pensioniea alguseks kogunenud pensionivarast igal aastal ära tarbida 4–5 protsenti – sel juhul olevat tal väga hea šanss, et varast jätkub sissetuleku pakkumiseks tema elupäevade lõpuni. Easterlingi kalkulatsioonide järgi on pensionäripaaril, kes hakkab pensionivara kulutama tempos neli protsenti aastas, 95-protsendine tõenäosus, et varast jätkub kauem elava abikaasa surmani.

„95-protsendine edušanss kõlab päris heana – keskmiselt. 95-protsendine edušanss tähendab, et tõenäosusega üks kahekümnest peate 80-aastaselt hakkama tööd otsima,” kutsub Easterling üles ettevaatusele.

Aeg, kus Eesti pensionifondide varade väärtus langes allapoole sissemakseid, muutis hulga inimesi fondide suhtes skeptiliseks. Asjata, sest sellised kõikumised lihtsalt on väärtpaberiturgudele omased. Näiteks Briti pensionifondide 2008. aasta keskmine reaaltootlus oli TheCityUK väljaande „Pension Markets 2011” arvestuste järgi masendav –20,4 protsenti ning 2000–2002 toodeti investoritele samuti miinust. Perioodi 2001–2010 keskmiseks reaaltootluseks kujunes nii vaid 1,7 protsenti.

Sellele, kes oskab pikaajalised karu- ja pulliturud oma elukaarega hästi sünkrooni seada, teevad säärased kehva tootluse perioodid vähem kahju. Nagu öeldud, meist enamiku elu on piisavalt pikk, et näha selle jooksul nii pikalt tõusvaid kui ka pikalt langevaid aktsiaturge.