Praegu on tänu 2001. aastast ridamisi paljastunud finantskuritegudele nii Ameerika üldsus kui ka kohtusüsteem valgekraeliste sullerite vastu üsnagi verine. Wall Streeti firmade pitsitamisega (kurja) kuulsust kogunud New Yorgi osariigi peaprokurör Eliot Spitzer kolib suure tõenäosusega järgmise aasta valimiste järel osariigi kuberneri häärberisse.

Kuulsaim juhtum

Kui USA koduperenaiste iidol Martha Stewart oleks mõne juristi hinnangul veel läinud kümnendil oma siseinfotehingu eest sõrmeviibutuse või rahatrahviga pääsenud, siis Enroni ja Worldcomi järgses maailmas tuli temalgi Rootsi kardinate taga ära käia. Martha Stewarti juhtum ongi vast viimase aja tuntuim siseinfo kasutamise juhtum.

Kõige kuulsama siseinfo kasutamise kohtuasja lõpuks saadeti 1990. aastal vangi rämpsvõlakirjakuningas Michael Milken ja tema äripartner Ivan Boesky. Süüteod olid neil Stewarti omast pea mõõtmatult suuremad. Ajad olid aga tollal teised ja nii ka karistused. Milken veetis tsemendil 22 kuud (kohus mõistis esialgu kümneaastase vangistuse) ja maksis 200 miljonit dollarit trahvi. Boesky istus pogris sama aja, tasuma pidi aga poole vähem.

Vint on üle keeratud

Tollal peeti karistusi liiga leebeks. Nüüd aga arvavad mõnedki, et aastakümnete pikkuste ennetähtaegset vabanemist mitte võimaldavate karistustega on vint üle keeratud. Seejuures viitavad nad just Milkenile, kellest pärast vanglast vabanemist on saanud tuntud filantroop. Teisedki valgekraekurjategijad ei näita reeglina märke retsidiivsusest.

Enamik viimase aja kõmuprotsesse keskenduvad pigem raamatupidamise võltsimisele. Suurematesse paljastunud pettusejuhtumitesse on tavaliselt segatud firma tippjuhtkond, sageli aga ka omanikud. Iseäranis ettevõtete asutajatel kipub pahatihti enda ja juba aastaid börsil noteeritud firma rahakott sassi minema, kuigi nende lapsuke enam ammu vaid neile ei kuulu.

Enamik maaklerite tembutusi päädib tavaliselt firma jaoks rahalises mõttes pigem ehmatusega. Erandina suutis Singapuris pesitsenud Nick Leeson tekitada läinud kümnendil riske maandamata tuletisväärtpaberitega kaubeldes 827 miljoni naelase kahjumi, mis ajas uppi Suurbritannia vanima, 223-aastase ajalooga Baringsi panga.

Näiteks veerand sajandi pikkuse vanglakaristuse saanud 63-aastane Bernie Ebbers oli veel hiljuti ameerika kangelase kehastuseks ? robustse käitumisega, kauboisaapaid kandev hariduspõllul saamatuvõitu sigareid puhviv mees. Ebbers alustas piimamehena, kuid suutis hotelliäris rikastununa luua ülevõtmistehingutega USA suuruselt teise kaugsideoperaatori Worldcom. ?Uue majanduse? mulli lõhkedes tema ärimeetodid aga enam ei toiminud ning ta sunniti ettevõtte juhtimisest kõrvale. Peagi paljastus, et firma raamatupidamist oli võltsitud rekordilise, üheteist miljardi dollari ulatuses.

Jaanuaris algab kohtuasi 2001. aasta lõpul esimese doominokivina kukkunud energiakontserni Enron eksjuhtide Kenneth Lay ja Jeff Skillingu üle. Protsessi tulemus sõltub sellest, keda vandemehed uskuma jäävad ? kas oma süütust kinnitavaid kohtualuseid või end süüdi tunnistanud firma kunagist finantsjuhti Adrew Fastow?d, kes vastutasuks leebema karistuse eest oma ülemuste vastu tunnistab. Sarnane vastasseis leidis aset teistegi kõmuprotsesside puhul ? ka Ebbers läks vangi suuresti oma endise finantsjuhi tunnistuse alusel.

Tikukuninga lugu

Minevikust võrreldava juhtumi leidmiseks tuleb minna ajas tagasi pea kolmveerand sajandi võrra, mil tikukuningas Ivar Kreuger (vt kõrvallugu) suutis oma firmade pabereid ilustada summa jagu, mis inflatsiooni arvestades oleks praeguses rahas 9,5 miljardit dollarit. Kui aga arvestada, kui suure osa see summa andis tollasest SKP-st, ulatuks võltsingu maht koguni 131 miljardi dollarini.

Kui Ebbersile langetatud otsus tundub tema vanust arvestades pea eluaegne, siis näiteks kaabeltelevisioonifirma Adelphia 80-aastane asutaja ja tegevjuht John Rigas sai 15-aastase karistuse, tema poeg, Adelphia finantsjuhi ametipostil olnud Timothy aga peab trellide taga veetma kaks aastakümmet.

Nüüdisaegsest Euroopastki on tuua samalaadne skandaal ? Itaalia piimatööstuskontsern Parmalat, mille raamatupidamisest avastati 14 miljardi euro suurune must auk. Meie maailmajaos aga on karistused märksa leebemad, suuremate finantskuritegude puhul reeglina 4-5, mitte kunagi aga üle kümne aasta.

Kuna enamik tippjuhte on süüdi mõistetud föderaalkohtutes, saavad nad hea käitumisega lühendada oma karistusaega maksimaalselt 15% võrra. Kadestamist aga ei vääri ka New Yorgi osariigi kohtus 8-25 aastaks vangi mõistetud konglomeraadi Tyco eksjuhte Dennis Kozlowskit ja Mark Swartzi ootav saatus. Kui föderaalkohtu poolt pokri saadetud valgekraesid ootab tavaliselt üsna leebe korraga karistusasutus, kus trellegi ei pruugi olla, siis New Yorgi seaduste järgi lähevad kõik nii pika karistuse saanud automaatselt rangeima re?iimiga vanglasse mõrvarite ja vägistajate sekka.

Aastakümneid ületamatu finantspettus

?? Ehitustööstuses rikastunud rootslane Ivar Kreuger asutas 1917 tikukontserni Swedish Match, mis praegugi Eesti tarbijatele hästi tuntud. Peagi haaras see kogu kodumaise tikutööstuse oma kätte ja Kreuger asus hoogsalt üle maailma laienema. Kõrghetkel valmistas tema 250 tehast 43 riigis kolmveerandi maailma tikutoodangust.

?? Miskipärast hakkas aga Kreuger tegelema suuremõõduliste finantsmahhinatsioonidega. Ta jagas valitsustele hiidlaene, saades selle eest sageli vastu tikumonopoli riigis. Lisaks aga lüpsis oma firmadest raha välja ja võltsis Itaalia riigivõlakirju. 18% Rootsi pankade laenumahust oli läinud Kreugeriga seotud ettevõtetele.

?? Langus algas, kui Kreuger püüdis müüa telefonitootjat L.M. Ericsson USA kontsernile ITT. Kui ameeriklased saatsid oma esindajad Ericssoni auditeerima, selgus, et bilansikirjeid oli võltsitud. ITT loobus tehingust ja nõudis Kreugerilt tollele makstud 11 miljoni dollari tagastamist. Kreuger ei suutnud seda ega ka teisi lühiajalisi kohustusi tasuda ning sooritas märtsis 1932 Pariisis enesetapu.

?? Paar nädalat pärast tikukuninga uhkeid matuseid valminud Rootsi valitsuse tellitud Price Waterhouse?i aruanne osutus tõeliseks pommiks. Kreugeri firmade raamatupidamises avastati 700 miljoni dollari väärtuses võltsitud kandeid. Võlgu oli Kreugeril ja tema firmadel kokku 107 miljoni naela eest (üks nael võrdus tollal 3,5 dollariga). Miks niigi ülirikkal vabrikandil oma vara pettusega paisutada vaja oli, ei oskagi keegi takkajärele öelda.