Ameeriklasest matemaatik teenis mullu 1,7 miljardit dollarit
Kui James H. Simons tähistas oma 60. sünnipäeva, tegi ta seda veidi teistmoodi kui suletud fondide kuningas Stephen Schwarzman. Selle asemel, et korraldada suurejooneline gala ja palgata Rod Stewart oma külalistele serenaadi laulma, pidas Simons geomeetriasümpoosioni, millel vesteldi sellistel teemadel nagu Cherni-Simonsi invariandid.
Tegelikult teeb 25 miljardi dollarise riskifondikontserni Renaissance Technologies president Simons peaaegu kõike veidi teistmoodi. 69-aastane habemik on auhinnatud matemaatik ja endine koodimurdjast krüptoloog, kes käib harva Manhattani kõrgseltskonna üritustel. Ta ei palka peaaegu üldse Wall Streeti taustaga inimesi, eelistades oma 150 töötajaga firmas näha doktorikraadi omanikke, kelle erialad ulatuvad astrofüüsikast lingvistikani.
Sõprade sõnul ilmub vanaisalik Simons mõnikord seltskonnaüritustele sokkideta ning eelistab rahanduse asemel rääkida pigem teadusest ja matemaatikast. Kuid üks asi on ahelsuitsetajast Simonsil ülejäänud Wall Streetiga ühine: võime teha raha. Ja seda teeb ta – nii endale kui ka oma investoritele – rohkem kui pea keegi teine.
Aprilli lõpul meediakontserni Institutional Investor ajakirjas Alpha ilmunud uuringu järgi teenis Simons mullu 1,7 miljardit dollarit, enam kui ükski teine riskifondijuht, ja umbes 31 korda rohkem kui 54 miljonit dollarit, mis oli kõrgeimapalgalise Wall Streeti tegevjuhi, Goldman Sachsi juhatuse esimehe Lloyd Blankfeini teenistus. Ajakirja Forbes hinnangul küünib Simonsi varandus umbes nelja miljardi dollarini.
Simonsi sissetulek tuleneb Renaissance’i kahe peamise riskifondi suurest kasvust. Neist üks, 5,3 miljardi dollarine Medallion, koosneb praegu ainult Simonsi ja teiste Renaissance’i töötajate rahast. Kuid ka siis, kui ettevõttevälised investorid maksid pärast Medallioni käivitamist 1989. aastal selle legendaarseid tasusid – 5% varadest ja 44% kasumist –, polnud neil põhjust nuriseda. Fondi tootlus küündis mullu 44%-ni. Sellega on Simonsist saanud kõigi aegade edukaim riskifondijuht, kes edestab kuulsaid investoreid, nagu George Sorost.
2005. aastal käivitas Renaissance uue, institutsioonilistele investoritele suunatud fondi, mis seni on kogunud üle 20 miljardi dollari. Selle maht võib Simonsi sõnul kunagi ulatuda saja miljardi dollarini, mis tähendaks aegade suurimat riskifondi. Renaissance Institutional Equities Fund võtab tavapärasemaid tasusid – 2% varadest ja 20% kasumist. Ühe investori sõnul on see sel aastal tõusnud vaid umbes ühe protsendi, kuid mullu tootis 20%.
Kuidas Simons seda teeb? Tegelikult ei tea seda keegi väljaspool Renaissance’i. “Selgelt on tegu erakordselt muljetavaldava firmaga, kus töötab leegionide kaupa hiilgavaid isikuid ja mille arvutusvõimsus ületab enamiku riikide oma,” ütleb nõustamisfirma Angeles Investment Advisors konsultant Michael Rosen, kes on Renaissance’i kaks korda külastanud, kuid ei ole veel RIEF-i oma klientidele soovitanud. “Meie jaoks on oluline läbipaistvus ja mõistmine, mida nad teevad… Kui nad isegi selgitaksid mulle oma algoritme, ei oleks ma kindel, et saaksin neist aru.”
Kuigi RIEF peaks olema vähem kõikuv ja läbipaistvam kui Medallion, on Simons möönnud, et tegelikult on seegi must kast. “Loomulikult ei või me näidata oma mudelit ega rääkida inimestele, kuidas oma prognoose arvutame. See oleks sama, kui Warren Buffett ütleks maailmale, mis aktsiad ta kavatseb osta,” ütles ta möödunud aasta lõpul ajakirjale Pension & Investments.
Otsivad kõrvalekaldeid
Simons on “kvantide” kuningas – need on kvantitatiivsed investorid, kes rakendavad kauplemisstrateegiate leidmiseks keerukaid mudeleid. Renaissance on kuulduste järgi kulutanud 600 miljonit dollarit arvutitele ja muule tehnikale, millest enamik asub ettevõtte 20-hektarises kompleksis East Setauketis, umbes tunniajase autosõidu kaugusel Manhattanist.
Siin tulevad mängu astronoomid. Nemad on eksperdid satelliidifotodelt “müra” eemaldamises, et saada selget pilti. Samasuguseid meetodeid kasutades aitavad astronoomid märkide leidmiseks sõeluda hiiglaslikke turuandmevooge. Medallioni puhul juhivad signaalid tähelepanu kõrvalekalletele, mis sageli kestavad vaid mikrosekundeid.
RIEF-i tarvis veetis Simons ja tema meeskond aastaid, otsides pikaajalisi signaale, et luua oluliselt suurem väärtpaberifond, mis oleks vähem kõikuv ja kaupleks harvemini ning sobiks seega suurtele institutsioonidele, mis hindavad püsivat, veidi üle kümneprotsendist tootlust.
Kingavabriku omaniku poeg Simons sai oma matemaatikadoktori kraadi Berkeleyst California ülikoolist ja töötas seejärel Vietnami sõja ajal koodimurdjana, mis oli tema esimene töökogemus varjatud signaalide leidmisel. Ta vallandati sõja kritiseerimise pärast. Simons õpetas Harvardis ja MIT-s, enne kui sai Long Islandil asuva Stony Brooki ülikooli matemaatikateaduskonna juhiks.
Edukas amatöörinvestor Simons lahkus Stony Brookist 1978. aastal, et käivitada firma, millest kasvas välja Renaissance. Praegu pühendab ta oma vaba aja heategevusele, peamiselt edendades oma fondi Math for America kaudu matemaatika ja reaalteaduste õpetamist USA avalikes keskkoolides.
Simons jätkab ka teadustööd. “Ma ei tea, kuidas ta seda kõike suudab. Mulle tundub, et ta ei magagi,” ütleb Irwin Kra, kes juhib Math for Americat. 1
Copyright: The Financial
Times Limited 2007, tõlkinud Erik Aru
Suurima tuluga fondijuhid
•• Ajakirjas Alpha ilmunud riskifondijuhtide esi-25 liikmed teenisid möödunud aastal keskmiselt 570 miljonit dollarit – nende kogutulu võrdus Jordaania SKT-ga. Jim Simons oli 1,7 miljardi dollariga esimene. Citadel Investment Groupi pea Ken Griffin pani tasku 1,4 ja ESL Investmentsi juht Eddie Lampert 1,3 miljardit dollarit. Võrdluseks – USA suurimapalgaline firmajuht teenis möödunud aastal “vaid” 120 miljonit dollarit.
•• Romaanis “Edevuse tuleriit” 1980-ndate Wall Streeti kirjeldanud Tom Wolfe nentiski ühes artiklis, et riskifondijuhid on “universumi uued isandad”.
