Ametijuhend võib paika panna töötaja kogu elustiili
Kui 90-ndate alguses Eesti teedel üllatavalt palju Volvosid ringi hakkas sõitma, polnud selle taga mitte eestlaste Volvo-fetiš. Skandinaavia kapital hajutas turvalisimast turvaliseks tunnistatud masinatega personali julgeolekuriske.
Ärisaladuste, info ja inimeste turvalisuse tagamisel minnakse üldjuhul kaugele. Mida võimsam ettevõte, seda rangemad mängureeglid. Esimene ja kõige tähtsam: avalikult nendest ei räägita. Nii nagu pangad ei reklaami sularahakoormate teekonda seifini, ei lehvita suurfirmad töölepingutesse üles tähendatud käskude ja keeldude nimistuga.
Käskude-keeldude põhimõte on kõikidel juhtudel lihtne: säilitada firma jätkusuutlikkus ja olla võimalikult vähehaavatav. Sisenemisi ja väljumisi tuvastavad uksesüsteemid, lõputud arvutiparoolid ja kinni keeratud veebiraadiod ei üllata tänapäeval enam ühtegi tõsise suurfirma töötajat.
Info, kalleim vara
Ühed karmimad turvareeglid kehtivad näiteks panganduses ja audiitorfirmades. “Kohustuslik on lukustada nii arvutid turvakaablitega kui ka paberkandjal infomapid pärast tööpäeva lõppu kappidesse,” tõi näite AS PricewaterhouseCoopers juht Urmas Kaarlep. Lisaks toetab infoturvet ka reegel, et külalisi tööruumidesse ei viida ning kõrvaliste inimeste jaoks on kontoris eraldi vastuvõtupiirkond.
Isiku- ja ettevõtte hingeelu puudutavate andmete turvalisuse osas tehakse head tööd ka pankades. Mindud on koguni nii kaugele, et personal töö juurest isiklikule e-kirjakastile ligi ei pääse. Sama näide toimib õnneks või kahjuks ka vastupidi – töövälisest arvutist töö e-postkastile ligi tikkuda ei maksa.
Nordeas ei soosita üldise põhimõttena kaameratelefonide kasutamist – et piirata pangaruumides ilma loata pildistamist ja filmimist.
Inimene üle kõige
Infosüsteemidega võrreldes on meedias vähem käsitletud inimeste turbega seotud küsimusi.
Eriti põnevad faktid kerkivad esile seoses reisipoliitikaga. Näiteks Elcoteq Tallinn ei kasuta odavlennufirmade lende ning pärast Copterline õnnetust saadab firma oma töötaja Helsingisse võimaluse korral hoopis kiirlaeva või lennukiga.
Üldiselt saab kompaniide lennunduspoliitika ja riskide maandamine alguse sõna otseses mõttes juba piloodikabiinist, kus kahele lennumehele igaks juhuks erinevat toitu pakutakse. Seda seetõttu, et toidumürgituse korral oleks vähemalt üks piloot võimeline lennukit juhtima.
Piloodikabiinist väljaspool ootab suurfirmade juhtkonda aga näiteks tõsiasi, et juhatus, nõukogu või äriüksus võivad ühisest lennureisist vaid unistada – üldjuhul ei lenda turvakaalutlustel kogu firma juhtkond ühe ja sama reisiga. Eriti tähtsate projektide korral on peensusteni reguleeritud ka vaba-aja tegevused. Näiteks võib ette tulla, et firma peaarhitekt või IT-inimene ei tohi ohtlike harrastustega aegasisustada.
* * *
Hobid, mille puhul kindlustusest ei piisa …
•• Vastavalt kindlustusfirmade tingimustele ei kehti kindlustus üldjuhul võistlusspordis ja selle treeningus, samuti tegelemisel riskiohtlike harrastustega nagu langevarjuhüpped, deltaplanerism, purilend, õhupallilend, mäesuusatamine väljaspool tähistatud radasid, kiirlaskumine, sukeldumine, süstasõit, mäe-, kalju- ja seinaronimine, benji-hüpped, igasugune motosport.
•• Riskiohtlike harrastuste määratlus on välja kujunenud statistiliste andmete ja kogemusliku baasi alusel.
Allikas: Seesam Rahvusvaheline Kindlustus
* * *
Kommentaar
Igapäevapoliitika mõjutab turvalisust
Christer Derger, Nordea Grupi turvalisuse juht
“Sel aastal oleme jälginud kahe (võimaliku) suurema kriisi kulgu: üks oli linnugripp, mille suurem puhang oleks võinud mõjutada meie igapäevatööd – seda ei juhtunud – ja teine oli kriis, mis järgnes prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisele. Põhjuseks see, et karikatuurid avaldati esimesena Taani ajalehes ning Nordea kui üks Taani suurematest pankadest oleks võinud saada seetõttu asjaga seostatud. Me jälgime toimuvat, kuid hoidume üle reageerimast.”
“Eesti firmadel on detaillepinguteni pikk maa”
Igor Päss, Ariko Reserv tegevdirekotor
“Eesti ettevõtetes leiab ülemaailmsete firmade lepingutest siiski vaid üksikuid elemente, sest üldjuhul inimese elu detailideni ei reguleerita. Tõsi, sageli on keelatud lisaotsad ning seda ka väljaspool tööandja tegevusvaldkonda – kõike seda selleks, et inimene vabal ajal end võimalikult välja puhkaks ning põhitöökohal parima panuse annaks.
Kogu kollektiivi seisukohast pööratakse üha enam rõhku erinevatele ohutuskoolitustele ja esmaabitreeningutele. Mängureegel üks: avariiväljapääsud võiks korra aastas siiski läbi joosta. Esmaabi koolituse läbinud töötajate olemasolu nõuab tööandjalt juba seadus.
Lisaks seadusest tulenevatele nõuetele tegeletakse turvariskide hajutamisega ka isiku seisukohalt. Populaarne teenus on näiteks töötajate reisikindlustamine tööreisidel.”
