ANALÜÜS: Eesti majanduskriisi dilemma: stimuleerida või lasta kõigil kannatada?
Selle aasta jaanuari alguses toimunud American Economic Associationi seminaril kandsid majandusteadlased Carmen Reinhart (Marylandi ülikool) ja Kenneth Rogoff (Harvard) ette võrdleva analüüsi 21-st viimase poole sajandi finantskriisist.
Mis kokkuvõtte Rogoff ja Reinhart siis varasematest kriisidest teevad? Esiteks langevad kinnisvarahinnad kuueaastase perioodi jooksul keskmiselt 35%. Börsilangused on keskmiselt olnud 55%-sed ja kestnud 3,4 aastat. Tööpuuduse määr tõuseb madalaimast tasemest keskmiselt 7% ja madalseis kestab natuke üle nelja aasta. SKT langeb keskmiselt 9,3% ja langus kestab umbes kaks aastat. Kus on oma arengutsüklis Eesti? Kinnisvaraturg saavutas tipu märtsis-oktoobris 2007 (Eestis pole ühtset kinnisvaraindeksit, nii on keeruline määrata tipu täpset hetke) ja praeguseks on hinnad kukkunud 29,8%.¹
Tallinna börsi tipp 1043,29 punkti oli 6. veebruaril 2007. Sellest alates on indeks langenud 70%. Tööpuuduse määr oli Eestis madalaim eelmise aasta teises kvartalis 4% juures. Eurostat hindab, et novembris oli tööpuudus siin tõusnud 8,3%-ni. Sisemajanduse kogutoodang läks Eestis miinusesse (–1,1%) samuti eelmise aasta teises kvartalis, viimased andmed pärinevad kolmandast kvartalist ja on –3,5%.
Oletades, et Eesti areng jälgib keskmist ajaloolist trajektoori, võib ennustada, et kinnisvara osas pole hinnatõusu oodata ei sellel ega ka järgmisel aastal. Heal juhul võib 2010. aastal jõuda platootaolisse faasi. Börsilangus jätkub veel nii 2009. aastal kui ka 2010. aasta alguses, kuid aeglasemas tempos. Tööpuudus kasvab veel poole võrra ja jääb siis mitmeks aastaks suhteliselt suureks. Sisemajanduse kogutoodang langeb nii 2009. aastal kui ka veel 2010. aasta alguses.
Võimalusi napib
Selline on seis ja see võib olla isegi optimistlik vaade. Majandusteadlane Edward Hugh kirjutas alles reedel: „Oh miks, oh miks peavad baltlased alati asju vaatama läbi nii roosade prillide?” Hugh viitab siin Eesti Panga hinnagule, et majanduse taastumine algab 2010. aastal, samas kui näiteks Ühendriikide valitsus arvab oma majanduse taastumise alguseks 2012. aastat. Aga mida teevad praegu maailma riikide valitsused ja keskpangad, et kriisist välja tulla?
Kõige aktiivsemad on siiani olnud ameeriklased ja britid. Esiteks, keegi ei muretse eelarvedefitsiidi pärast. Kuna üks praeguse kriisi põhjus on nõudluse kokkuvarisemine, siis on valitsuse kulutused ainukesed, mis aitavad nõudlust stabiliseerida. Eesti seda teha ei saa, sest meie ei tohi ületada euroga ühinemiseks vajalikku Maastrichti 3%-st defitsiidikriteeriumit. Samuti ei saa lasta devalveerimisjuttudel uuesti pead tõsta. Teiseks pumpavad riigid likviidsuspuuduses pangandusse lisavahendeid. Eesti seda teha ei saa, sest meil pole omamaist pangandust.
Kolmandaks langetavad keskpangad intressimäärasid. Eesti seda teha ei saa, sest meil pole oma raha. Neljandaks vähendavad valitsused maksukoormust. Eesti seda teha ei saa, sest meie peame mõtlema eelarvedefitsiidile.² Viiendaks stimuleerivad valitsused majandust investeerimisprogrammide abil. Näiteks kohe ametisse astuv Barack Obama on rääkinud 760 miljardi dollari suurusest stimuleerimisprogrammist. Arvestagem, et see on lisa triljoni dollari suurusele eelarvedefitsiidele, mis tuleb niikuinii. Eelarvepoliitika ongi enamvähem ainuke vahend, mida Eesti valitsus saab kasutada.
Praktikas on tegu delikaatse balansseerimisprotsessiga. Tuleb jälgida eelarvedefitsiiti (et see ei ületaks 3%), kasutada reserve, kärpida kulusid ja ühtaegu investeerida majan-dusse. Eelmise nädala Eesti Päevalehes rääkiski majandusminister Juhan Parts 4 miljardi kroonini ulatuvast abipaketist. Kava on alles toores, perspektiivi tajumiseks aga lisagem, et 4 miljardit on umbes 1,4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. USA 760 miljardit on omakorda 5,6% nende SKT-st. Kusjuures ameeriklased on üsna kindlad, et tegelikkuses paisub abiprogramm suuremakski. Meile lisandub veel Euroopa Liidu raha. Sellel aastal loodetaksesaada 8 miljardit krooni. See on 3,4% meie SKT-st. Kui lisada omavahendid, ongi 5—6% SKT-st koos.
Laenata või kasutada reserve?
Omaette teema on see, kas kasutada reserve või laenata. Mingis osas lähevad reservid käiku niikuinii. Laenuvõtmine pole Eesti jaoks lihtne, aga mitte võimatu. Väikeriigil on võlakirju välja anda raske. Seega tuleks laenata kelleltki otse. IMF-il loota ei saa, nemad annavad viimase häda laenu, mitte majanduse stimuleerimise
laenu. Aga on ka Euroopa Investeerimispank (EIB).
Nad ongi teatanud, et kavatsevad suurendada 2009. aastal välja jagatavate laenude mahtu 9 miljardi euroni. Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur viitab kaPõhjamaade investeerimispangale NIB. Leedu peaminister rääkis eelmisel reedel, et nemad juba peavad laenude võtmiseks läbirääkimisi nii EIB kui ka NIB-ga. Kui jutt läheb võimalikele valitsusepoolsetele stimuleerivatele investeeringutele, ütleb Vitsur: „Kui on vähegi võimalust mõistlike hindadega laenata, eelistaks ma laenamist reservidest võtmisele. Las reservid jäävad ikka viimaseks hädaks.”
Vitsur loetleb ka konkreetsed tingimused,millele laenuga rahastatav projekt peaks vastama: näiteks mingid energiasäästu projektid, asjad, mis tuleks teha niikuinii ja mis aitavad parandada Eesti konkurentsivõimet ja kaubandusbilansi. Kriisiaega ajastatuna aitavad need stimuleerida ka reaalmajandust.
¹ Tarkinvestor.ee, Kristjan Lepiku, Kalle Kose analüüs (detsember 2008)
² Maksude langetamise osas eksisteerivad teatud erimeelsused sõltuvalt teoreetikute poliitilistest vaadetest. Näiteks Ronald Reagan võitles 1980. aastatel majanduskriisi vastu suurte maksulangetustega. Eelarvedefitsiit ega kulude kokkuhoid ei häirinud tedagi. Vasakpoolsemate vaadetega äsjane Nobeli preemia laureaat Paul Krugman on oma New York Timesi kolumnites samas pidevalt argumenteerinud maksude alandamise vastu. Krugmani väitel on see lihtsalt ebaefektiivne. Ametisse astuv Barack Obama valib ilmselt kesktee. Suuri langetusi ei tule, aga ta jätab ära need maksutõusud, mida valimiskampaania käigus lubas, ning siit-sealt isegi kärbib.
Mõistlikum on laenata
Ülo Kaasik, Eesti Pank
Kui on küsimus, kas kasutada reserve või laenata, siis taktikalistel kaalutlustel võiks esimeses järjekorras pigem laenata. Kuna me tegelikult ikkagi ei tea, kui kaua see kriis kestab, siis palju halvem stsenaarium oleks olukord, kus me kõigepealt kasutame ära reservid ja siis leiame ennast järsku seisus, kus enam pole reserve ega saa ka laenu. Näiteks kui 2009. aasta riigieelarves on mingeid investeeringuid, mille finantseerimine on kavandatud reservide abil, aga meil on samas võimalik teha neid investeeringuid NIB või EBRD laenu abil, siis tuleks seda kaaluda.
Universaalset lahendust ei ole
Mart Laar, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees
Pole olemas täiesti universaalset mudelit kriisist väljumiseks. Valitsusel tuleb lähtuda eeskätt oma maa olukorrast ning vajadustest. Kui eurotsooni riikides pole defitsiidi kriteeriumi jälgimine hetkel peamine, siis Eesti jaoks on tegemist hetkel suurima prioriteediga. Sest eelarve puudujääki Maastrichti kriteeriumi piirides hoidmata võib Eesti eurole ülemineku unustada. Eesti majandust vaevab usalduse puudus - seda nii investorite kui ka tarbijate poolt. Kuni seda pole taastatud, pole võimalik kriisist väljuda.
