Analüüs: euroraha lõpp on nagu taastumine puusaoperatsioonist

 (34)
Analüüs: euroraha lõpp on nagu taastumine puusaoperatsioonist
Foto: Ilmar Saabas

Euroopa Liidu eelarveperioodil 2014-2020 toetatakse kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“ majanduse arengut kõigis ELi riikides. Eesti saab 4,4 miljardit eurot toetust struktuuri- ja investeerimisfondidest.

Tore, kui aidatakse eesmärgiga meie tegevust tõhusamaks, konkurentsivõimelisemaks muuta. Kuid aasta 2021. aasta tuleb teistsugune, fondid kuhtuvad ja me ise muutume eeldatavalt netomaksjateks. Ilmselt. Oleks aeg teha plaane uueks keskkonnaks

Dr Riik teeb veel EL fondide najal uhkeid plaane, siiski on osad ettevõtjad 2021. aastal tekkivat auku märganud ja alustanud ennetavat manööverlahingut. Mõnedes majandusvaldkondades nagu ehitus, teedeehitus, ilmselt mingid sotsiaalvaldkonnad ja veeettevõtjatel on varsti vesi ahjus. Iga uuele finantsperioodile üleminekul oleme kuulnud näiteks ehitajate käest, et nüüd on maailm hukas. Nüüd siis niimoodi lähebki, tuleb ise hakkama saada. Kuidas?

Vee-ettevõtjate näide

Võrdlemisi vähe vastukaja leidsid veepäeval tehtud ettevõtjate ettepanekud, kuidas peale 2021. aastast toimetada. Aga asjata, tegelikult peitub veeettevõtjate ettepanekutes kogu dotatsioonisektori traagika – ei suudeta kohaneda uute oludega. Mõte on vanas skeemis kinni.

Peale pikka EL dotatsioonirahade kasutamist on normaalsusesse üleminek tõesti pelutav. Võõrutusnähud dotatsioonisõltuvusest saavad muidugi olema rasked, kuid midagi muud ka pole mõistlik teha.

Seotud lood:

Veeettevõtjate märg unistus riigipoolset dotatsioonist või reservfondi loomiseks on vaid praeguse dotatsioonisõltuvuse jätkamise soov, ainult et kangema uimasti asemel kasutatakse asendusravimit...nagu metadooniravi. Väites, et veehinna tõus on paratamatu, siis niimoodi see ongi, sest ei vee-ettevõtjad ega meie tarbijad pole maksnud EL-i fondide eest. Selle eest on maksnud EL-i maksumaksjad. Tänud neile.

Meeldetuletus

EL fondid avati meile vaid ühel ainsal eesmärgil – selleks et me üleminekuperioodil enese konkurentsivõimeliseks kõbiksime, mitte selleks, et pidevaks dotatsioonisõltlaseks saada. EL tugi on nagu tasuta puusaoperatsioon, kõigepealt käite karguga, siis kepiga, siis natukene koperdate ja lonkate, kuid seejärel peate hakkama jooksma. Jooksma on vaja hakata mitte edasi „leobotada“ ja põetajalt suuremat pudruportsjonit nuiata!

Kogu doteeritud ja suletud konkurentsita tegevusalal vaatab vastu iganenud mõttemudeli traagika. Pole harjutud, et hinna liikumine avatud turul on täiesti loogiline ja tavapärane nähtus. Samuti nagu reservide kogumine ja pangalaenude võtmine. Tuleb harjuda, hinnad saavad olema muutlikud.

Täpselt samuti nagu teistel infrastruktuuri toodetel: elektril, gaasil, soojusel. Ka nende teenuste osas oli alguses raske harjuda, kuid praegu on normaalsus normaalne.

Kingituse amortiseerimisest

Ettevõtjad on käinud välja ka mõtte moodustada „kingituse amortiseerimise“ fond. Ikka selleks, et kliendil oleks parem, kuid fondi loomine on halb mõte. Seda on juba proovitud. 1990-ndate alguses katsetati lühikest aega sellist puhvri võimalust elektrihindade kinnitamise korral (hindu kinnitati või kooskõlastati Hinnaametis). Need olid ajad, mil sisendhinnad olid väga turbulentsed ja võisid muutuda mitte protsentides vaid näiteks 30 korda. Mingil ajal tehti perioodi hind, et mitte iga muutuse puhul lõpptarbijat ärritada (ajad olid niigi ärevad). Vaherahad pidid moodustama fondi investeeringuteks. Tegelikkus oli see, et „üle“ ei jäänud midagi. Ei kunagi.

Sama on ka pealtnäha mõistliku veeettevõtjate fondi loomise osas, sinna ei jõua midagi või kulub see ära. Täiesti tavaline nähtus, tarbija hakkab lihtsalt juba nüüd maksma kõrgemat hinda, mida ta nagunii peab hakkama maksma.

Ähvardus sellest, et hind kerkiks 2-3 korda ei ole tõsiseltvõetav, sellised prognoosid on rohkem suunatud „poliitsektori“ heidutamiseks. Turutoimeta võiks ahela koguhind tõesti niipalju tõusta, sest puudub vastusurve hinnatõusule, kuid turutoime vastuseis vähendab kasvu märgatavalt. Turutoime pole ainult konkurents, vaid ka ostjate aktiivne, pidev surve, mis ei lase hindadel ülemääraselt kasvada. Seega veel üks põhjus minna edasi turumehhanismidest lähtudes.

Hinnasignaalist ja konkurentsieelisest

Üleminek dotatsioonilüpsiplatformilt turutoime platvormile on keeruline. See vajab mõtlemise ja majandamismudeli totaalset ümberkorraldamist, kulutõhusust kõiges. Kindlasti tundub pelutav, et edaspidi peab investeeringuteks raha nõutama pankadest, millised kogu ettevõtja sisikonna pahupidi pööravad ja uurivad, kas ettevõtja tegevus on üldse jätkusuutlik. Ja nemad on hulka norivamad, kui ükski administraator seda suudaks.

Kuid kogu muu majandus niimoodi toimibki, investeeringud tehakse omaosalusest ja laenust, mis kajastuvad ka hindades. Hind ongi ainukene signaal ja tagasisside ettevõtja tegevusele, kas tema toodet tarbitakse, hinnatakse või mitte. Lihtne. Turg ei usu ettevõtja vajadusi, ega isegi mitte võimalusi, turg kannustab ettevõtjat pidevalt arenema, otsima uusi lahendusi.

Seega kõigil dotatsioonisõltlastel-puusaoperatsioonist paranejatele on aega üles tõusmiseks, lonkamiseks (vigade tegemiseks) ja käima õppimiseks aega 2021. aastani. Pärast seda tuleb jooksma hakata. Kes varem jooksma hakkab, sellel on konkurentsieelis.