Euroteema on mind põhjalikult ära tüüdanud. Ligi aasta otsa on kaks teemat – eelarve kärpimine ja euro ootamine olnud majandusajakirjaniku leib. Midagi uut öelda on peaaegu võimatu. Tundub, et sama kehtib ka Eesti valitsuse, rahandusministeeriumi ja Eesti Panga kohta. Intellektuaalne aur on läinud euro tuleku ja eelarve peale ning teised, samuti vajalikud sammud majanduse arendamiseks on tähelepanuta jäänud.

Selgust pole sügise hakul rohkem kui kevadel. Eelmisel neljapäeval tutvustas rahandusministeerium oma uut majandusprognoosi. Ministeeriumi baasstsenaarium näitab, et eurokriteeriumi täitmiseks vajaliku eelarvedefitsiidi piirini ei jõuta. Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom kirjutab, et valitsus loodab küll endiselt 2011. aasta 1. jaanuaril euro kasutusele võtta, kuid selle saavutamist jäävad peamiselt toetama usk ja lootus.

Mõned eksperdid eesotsas Andrus Ansipiga on pidanud rahandusministeeriumi ennustusi liiga pessimistlikuks. Võib-olla ongi nii. Kärpimine ja lisaraha leidmine eelarvesse jätkub aga igal juhul, sõltumata sellest, kas aastane majanduslangus tuleb 13 või 15%.

Jätkusuutlikkus küsimärgi all

Professor Raul Eamets Tartu ülikoolist kommenteerib, et ükskord, kui on ikka näha, et me ei suuda eurokriteeriume täita, peab valitsus sellest ka teada andma, et saaks hakata mõtlema järgmiste variantide peale. Eamets lisab, et euro on kindlasti Eesti majandusele vajalik. Probleem on aga selles, et pidev ootus ja tants ühe teema ümber võtab valitsuselt ära aja ja energia, et teha teisi majandusarengu jaoks vajalikke otsuseid. „Olen sellega sada protsenti nõus,” ütleb Eamets.

Oletame, mis juhtub, kui ikkagi selgub, et eurot niipea ei tule. Selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses võiks olla juba selge, kui suur tuleb eelarvedefitsiit 2009. aastal. Euroopa Komisjon hindab Eesti eurokõlblikkust järgmise aasta suve alguses. Me teame, milline peab olema inflatsioon ja milline eelarvedefitsiit, kuid nende kahe kõrval kummitab euronõuetes pidevalt sõna „jätkusuutlik”. Mida see tähendab? Kuidas euroametnikud seda tõlgendavad? Kas Eesti valitsuse plaan roolijoodikutelt trahve nõuda ja riigifirmadest dividende võtta on jätkusuutlik riigi rahanduse juhtimine?

Seesama eespool nimetatud rahandusministeeriumi prognoos tunnistas ka, et sõltumata euro tulekust või tulemata jäämisest riigi rahandus praeguse struktuuri juures jätkusuutlik ei ole. Kärpimine jätkub. Palgad lähema viie aasta jooksul ei kasva. Suur tööpuudus püsib. Riigieelarves kasvab pidevalt mittemaksuliste tulude osakaal. See tähendab, et järgmised viis aastat on valitsus pidevas rahahädas. Jätkub see, mis praegugi: laenatakse, võetakse Tallinna Sadamast ja Eesti Energiast dividende, kogu aeg räägitakse euroraha paremast kasutamisest, müüakse riigivara ja kvoote, iga paari aasta tagant tuleb jälle ostupakkumine Eesti Telekomi vähemusosaluse peale. Ja kärbitakse.

Kolme-nelja aasta pärast sõidabki sisse järgmine probleem – ei saa lõputult loota vara müügi, eurofondide ja riigifirmade dividendidele. Eesti Energial ja Tallinna Sadamal on vaja investeerida. Kui me ei taha, et nad peavad oma võlakirju emiteerima 20%-lise intressiga, tuleb nende kasum rahule jätta.

Kui Euroopa tõukefondidest saadava raha suurus on mõneks aastaks ette teada, kas siis pärast seda laiutab suur küsimärk? Kümme aastat tagasi küsis Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, et kas riik peab oma kodanike makse tõstma selleks, et Ida-Euroopa riikide (ta mainis ka Eesti maksusüsteemi) eelarveauke kinni toppida. Kui räägime pidevalt „euroraha paremast ärakasutamisest”, siis käib tegelikult jutt Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi maksumaksja rahast. Ükskord võivad need riigid sellest tüdineda, eriti kui peavad ka oma majandust kriisiajal ja pärast seda turgutama.

Või mis veelgi hullem, kui need riigid peavad appi minema näiteks Hispaania ja Itaalia rahandusele. Selline oht on praegu olemas ja paratamatult jääb niimoodi Ida-Euroopa jaoks vähem raha üle. Iroonia on ka selles, et kui mõni Saksamaa või Prantsusmaa ministeeriumiametnik kuuleks meie ministrite kiitlemist Eesti riigi rahandusega, mis olevat paremas seisus kui mõnes Lääne-Euroopa riigis, nähvaksid nad mõrult, et nendegi eelarve võiks olla paremas seisus, kui mõni kolmas riik neile igal aastal miljardeid üle kannaks.

Aga vahet pole. Tegelikult saab rahandusministeerium sellest probleemist aru. Sven Kirsipuu ministeeriumi riigirahanduse osakonnast projitseeriski uut majandusprognoosi tutvustades oma selja taha seinale tulbad, mis näitasid järgnevatel aastatel mittemaksuliste tulude osakaalu pidevat kasvu riigieelarves. Kirsipuu võis möönda, et see pole jätkusuutlik: „On vaja struktuurimuutust.” Mis need struktuurireformid täpselt on, jäi vastamata.

Milline on perspektiiv

Mõelgem korraks paar aastat ette. Varsti alustavad arstid ja õed oma traditsioonilist väljapressimisaktsiooni palgatõusu saavutamiseks. Siis küsivad pensionärid, miks pension pole mitu aastat tõusnud. Teadlased ähvardavad lahkuda. Meil on pidevalt 100 000 töötut. Eesti Energia peab tunnistama, et kui te ka sel aastal meilt dividende võtate, ei suuda me renoveerida oma põlevkivikatlaid, aga Euroopa Liit nõuab nende kordategemist. Keegi küsib, kas II pensionisamba kompenseerimine ikka tuleb. Kas valitsus hakkab uuesti sellesse sambasse makseid tegema? IT-inimesed nõuavad uuesti sotsiaalmaksu vähendamist, sest see toob Eestisse uusi kõrgepalgalisi töökohti. Keegi küsib muudegi maksude langetamise kohta. Ja valitsuskoalitsioon, ilmselt juba Ansipist järgmine, vastab: ei, ei, ei, ei…

Eurota jäämine vähendab maksutulu

•• Eesti Pank väidab, et euro tulemata jäämine vähendab alates 2011. aastast Eesti riigieelarvesse laekuvaid maksutulusid. Näiteks 2011. aastal kolme miljardi krooni võrra. Selline väide ja eriti konkreetsed arvud on ülimalt kahtlased.

•• Kui meie prognoosijad ei suuda ette vaadata mõne kuu lõikeski, siis mida me teame väliskapitali käitumisest kahe, kolme, nelja aasta pärast? Eesti Panga president Märten Ross põhjendab sellist vahet maksutuludes kapitali hinnaga. „Kahe samasuguse väliskeskkonna eelduste puhul on eurole üleminekul maksulaekumised paremad peamiselt sellepärast, et Eestile saadaoleva väliskapitali hind on madalam tänu euro usaldusefektile,” ütleb Ross.

•• Rossi väites on tõetera, aga mõjutajaid on nii palju, et järeldust teha on väga julge samm. Tegelikult viitab ka Rossi vastus, et küsimus polegi euros, vaid usalduses. Näiteks Hispaania kasutab küll eurot, Taani ja Rootsi mitte, kuid nendele on väliskapital odavam kui Hispaania jaoks. Kaks aastat tagasi polnud Eestis eurot, kuid ka meil oli väliskapital odavam. Kui usalduse taastamise ainus strateegia on euro kasutuselevõtt 1. jaanuaril 2011, siis on paljuski tegu lähenemisega „põletame enda järel sillad”.