ANALÜÜS: Kui börsiindeksid kukuvad kolinal ja majandusmaailm käriseb koost

 (28)

Nafta-, toidu- ja kinnisvaramullid on tekitanud kokkupõrke euroopaliku heaolu, ameerikaliku vabaduse ja hiinaliku sekkumise vahel.

Mis päästaks maailma praegusest majanduskaosest? Ühed propageerivad naasmist 1944. aasta Bretton Woodsi süsteemi juurde, teised tahavad globaalset Maastrichti lepingut, kolmandad otsivad innustust hoopis 19. sajandist Karl Marxilt. Kindel on see, et vabaturumajandus elab ka selle kriisi üle. Kuid Bretton Woodsi süsteemi riismed (ennekõike IMF ja ka WTO) on need, mille efektiivsus hakkab kaduma, ühisraha eurot ei saa retsessiooni langenud euroalal veel päästerõngana näha ja kommunismikatsetuste tulemusi võivad oma nahal tunda maailma vaeseimate hulka kuuluvad riigid. Üks olulisemaid järeldusi 1929. aasta kriisist oli, et kuna paljud riigid asusid tollal importijaid tõrjudes oma turgu kaitsma, tõmbasid nad karistuse kaela ka eksportijatele. Avalikku protektsionismi ei saa keegi endale lubada, kuigi panganduse päästepaketid ongi omamoodi dotatsioon.

Kinnisvaramull ja pangad

Nüüdisaegne maailm on läbinisti põimitud ehk kriis New Yorgis mõjutab maailma ja kriis teisel pool maailma jõuab alati kohale ka New Yorki. Enamik maailma kannatab, kui USA-s tarbimine kahaneb, isegi hiinlastel pole sel juhul kaupa kuskile müüa. Huvitav debatt peeti 2005. aastal tollase USA föderaalreservi juhi Alan Greenspani ja temalt koha üle võtnud Ben Bernanke vahel. Nn Clintoni-mees Green-span hoiatas, et kinnisvaraturg võib üle kuumeneda, Bushi nõunik Bernanke aga arvas, et kinnisvarabuumi toidab turunõudlus, mitte spekuleerimine. Ehk valitsusel pole vaja sekkuda. Sel hetkel ei ennustanud veel kumbki, et kinnisvarabuum võiks liiga kõrgele kerkinud hindade tõttu asenduda lõhkeva kinnisvaramulliga. Tänini vaieldakse, mis kinnisvaramulli tekitas. Ühest kül-jest vaadatakse kontserne, nagu Fannie Mae ja Freddie Mac, ja väidetakse, et tegemist on Clintoni-Bushi ühise kursi tagajärjega. Teisalt oli Bushi maksukärbete reform toonud turule niivõrd palju lisaraha ja krediiti, et inimesed laenasid end lõhki. Seejärel langes kinnisvara hind. Kuid kinnisvarabuum oli ülemaailmne, vaatame kas või Moskvasse, Delhisse või Tallinna. Hinnad ronisid lakke, kuni keegi neid enam taluda ei suutnud ja ehitusele tuginevad majandusharud jäid õhku rippuma. Kinnisvaralaene ei jaksata enam tagasi maksta, ka on tagatised kaotanud oma väärtust. Lehman Brothersi pankrot septembris oli jäämäe tipp, juba üle aasta oli näha väiksemate kinnisvaralaenufirmade krahhe. Fannie Mae ja Freddie Mac kui kõige suuremad omasuguste seas olid konglomeraadid, mille krahhi ei saanud Bushi ja Bernanke valitsus enam taluda. Kuid 700 miljardi dollari suunamine võlalõksudesse hakkab osutuma ebaoluliseks, Valge Maja leiab palju pakilisemaid päästetavaid. Investeerimispanga Lehman Brothersi krahh oli globaalne. Šveitsi-USA pangal UBS jäi pankrotipesasse kümneid miljardeid, Rootsi Swedbankil ligi 1,4 miljardit dollarit, millest tagatiseta oli küll vaid murdosa. Lehmani rusudelt tahavad raha tagasi veel Venemaa, Jaapani, Hiina pangad, tõenäoliselt enamik panku maailmas. Panganduskriis on hakanud taanduma, sest Lehmanist ja kinnisvaraturult saadud kahjumid loetakse kokku ja kes pankrotti ei lähe, jääb riikliku abiga püsima. Kuid kinnisvaramull on lõhkenud ja nii kõrgeid hindu, millega võis arvestada veel mõni aasta tagasi, ei näe niipea. Suurte ehituskontsernide pankrottidest hakkame tasapisi kuulma.

Seotud lood:

Dollar — nafta — toit

Kuivõrd on kaks kriisi teineteist süvendanud, ei ole lihtne öelda. Kuid president George W. Bushi ajal on dollar järsult nõrgenenud, olles olnud Bill Clintoni ametist lahkudes 2000. aastal just tugevuse tipus. Clinton viis eelarve rekordilise ülejäägini, Bush rekordilise defitsiidini. Kunagi varem pole riigi välisvõlakoorem olnud nii suur, lähenedes kümnele triljonile dollarile. See seisneb peamiselt USA rahandusministeeriumi võlakirjades, mida riik on kohustunud teatud aja möödudes tagasi ostma. Neid on eriti agaralt ostnud hiinlased ehk suurimal kommunistlikul diktatuuril on ka oma osa USA dollari krahhis. Riigivõla kasvamise najal on USA külvanud tohutute rahasummadega üle kaks sõjakollet Iraagis ja Afganistanis, millest on pudenenud midagi ka majandusele: ehituskontsernid Halliburton ja Bechtel ühelt poolt, sõja-tööstus teiselt poolt, samal ajal kui niivõrd tundlikus kohas sõ-dimine on ajanud rekordkõrgusesse naftahinna. Naftahinna tõus, mis on nüüdseks asendunud sellegi hinnamulli lõhkemisega, tõi kaasa loomulikult kiirenenud inflatsiooni. Toiduhinna kriisis, milles ennatlikult süüdistati biokütuste tootmist, oli bensiini kallinemine selgelt olulisim mõjur. Siiani teatavad naftakontsernid hiigelkasumeid, kuid järgmine aasta on nende kord kiruda. Vaesem maailm oli toiduhinnamulliga viidud juba viimase piirini, kuid nüüdse kriisiga kahanenud nõudlus nafta järele ja odavnev bensiin annab vähemalt Aafrikas ja Aasias lootust olukorra paranemisele. Inflatsioon annab järele. Odavam bensiin toob ehk ka odavama toidu lauale. Kuid odavam nafta on risk naftatootjatele, ennekõike Venemaale, kus kriis võib sellega hoopis süveneda. Eesti majanduskasvu peatumine algas juba nafta- ja toidumulli laineharjal ning siiani on näha pigem selle kui USA kinnisvaramulli järellainetust. Panganduskriisis on meil ees maailma ühe jõukaima riigi ehk Rootsi kaitsemüür. Kuid selja taha jääb lainetav Venemaa, kus kinnisvara- ja naftamullid hakkavad alles lõhkema. Soome ja muu Euroopa ehitusturg on kuivanud kokku ja tuhanded idaeurooplased peavad otsima tagasiteed kodumaale. Kriisiajastu võib kaotada ka Euroopa vajaduse välistööjõu järele, kuigi Aafrika vaesuspõgenike laine vist ei kao. Finantskriis ja inflatsioon on hakanud mõjutama ka tarbimist. Suured jaekaubandusketid on pidutsenud suure ostjaskonna ja vaba raha tõttu, kuid tarbimispidu peaks mõneks ajaks kaduma. Autotööstus on juba avalikult raskustes ja seda mitte ainult Ameerikas. General Motors vajab päästmist, terve hulk autotootjaid on asunud töötajaid koondama.

Keelustada Föderaalreserv?

USA-s on juba aastakümneid tegutsenud rahvaliikumine, mis peab maksuametit põhiseadusvastaseks. Täna on USA 39 linnas oodata libertaaride, nagu Ron Paul jt, eestvedamisel tänavaile meeleavaldajaid, kes arvavad, et Föderaalreserv on keskpangana ebaseaduslik. Vande-nõuteoreetikute jaoks on argument seegi, et mitme osalispanga eesotsas on juutide suguvõ-sad. Kuid pankurite omakasu-püüdlikkusega maailma finants-kriisi siiski ei seleta. Föderaalreservi süsteemi kehtestasid 1913. aasta seadusega president Woodrow Wilson ja USA Kongress. Kuigi ta koondab kõiki suuremaid erapanku, juhib süsteemi USA presidendi ja senati määratud nõukogu. Vähemalt siiani on Föderaalreserv pigem keskvõimu käepikenduseks panganduses kui pankade kombitsaks riigikassa suunas. Pangandusturu rahustamisel on Föderaalreservi juht Bernanke praegu edukas. Ja kunagist Föderaalreservi juhti Paul Volckerit, kes tõi USA välja 1970. aastate stagflatsioonist, nähakse just USA tulevase rahandusministrina.

IMF-il pole raha

Palju suuremates raskustes on Bretton Woodsi süsteemi jäänuk Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mille reservid sõltuvad maailma ehk liikmesriikide sissemaksetest. Samal ajal pole Venemaa ja Hiina just kuigi võimelised tegema nii suuri sissemakseid kui USA. Venemaa rahandusminister Aleksei Kudrin soovitab IMF-i asemele midagi globaalse Maastrichti lepingu taolist ehk sisuliselt globaalset ühisraha dollari asemele ja karme piiranguid inflatsioonile ja eelarvedefitsiidile. Praegu kontrollib riikide rahandust just IMF. Kuid IMF-il ei ole nii palju raha, et kogu maailma pangandus finantskriisist välja aidata. Island oli viimase 30 aasta esimene lääneriik, kes vajas valuutafondi abipaketti, kuid mitmemiljardiliste laenude tahtjaid tuleb Ida-Euroopast ja Aasiast järjest juurde. Kaksikvend Maailmapank pakub samal ajal sada miljardit dollarit kriisilaenu vaesematele riikidele, ennekõike Aafrikas ja Aasias, kuigi Must Mander on jäänud rahaasjades mustaks auguks. Tööstusriikide ühendust G7-t üritati tugevdada Venemaa kaasamisega, kuid Gruusia sõda tõmbas G8-le joone peale. Eelmisel nädalavahetusel Washingtonis peetud suurriikide ja EL-i ühenduse G20 tippkohtumine oleks pidanud näitama teed uue majanduskorra poole, kuid tulemuseks olid üldsõnalised avaldused. Euroopa Liidu eesistujana tahab Prantsuse president Nicolas Sarkozy taastada Bretton Woodsi süsteemi, kuigi see kogu läänemaailma ühendanud majanduskord purunes 1971. aastal just sarnaselt praegusega ehk nõrgenenud dollari tõttu. Uue majanduskorra kontuurid on ikka veel väga ähmased.

Kas kapitalismi kriis?

Kapitalismi tuntakse marksistide 19. sajandi tõlgenduse kohaselt omamoodi röövmajanduse süsteemina, kus puudub regulatsioon ja vabaturg tasakaalustab ise ennast. Mõnes mõttes on sama kurssi ajanud ka maailma kaubandusorganisatsioon (WTO), nõudes turgude liberaliseerimist. Ja president George W. Bush on olnud vabaturu suurimaid toetajaid. Kuid läänelik käsitlus hea-oluühiskonnast on ammu leidnud kesktee riikliku kontrolli ja ühiskondliku vabaduse vahel. Otto von Bismarcki 19. sajandi sotsiaalreformidest alanud ja eriti Skandinaavia mudelina kuulsaks saanud heaoluühiskond on võimaldanud vaesusest jagu saada ja on tugev ka praegu. Isegi USA hakkab üha rohkem kiikama Rootsi poole. Endises sotsialismileeris, kus siiani eelistatakse ühiskondlikule vabadusele riiklikku sekkumist, on kriisiilmingud aga palju selgemad, kuigi samal ajal kaldutakse uuesti otsima väljapääsu marksismis, mitte läänelikus heaoluühiskonnas. Kommunistlik Hiina on tööstustoodanguga Jaapanist mööda läinud ja tõusnud maailmas kolmandaks jõuks, kuid sotsiaalne ebavõrdsus on tekitanud rahutuselaine ka maailma suurimas üheparteioligarhias. Isegi Hiina üritab kriisist välja tulla Bushi jäljendava üüratu päästepaketiga. Kommunistide alternatiiv kapitalismile on olnud revolutsi-ooniline: Lenini Venemaa kaalus 1920. aastal raha täielikku kaotamist. Punased khmerid teostasidki selle eksperimendi Kambodžas 1975. aastal, kuid taga-järjeks oli kogu kaubanduse seiskumine, linnade väljasuremine ja näljahäda, mis põhjustas kuni kahe miljoni inimese surma. Veelgi suurema näljahäda tõi teine marksistlik (ehk stalinlik) alternatiiv kapitalismile ehk sundkollektiviseerimine alates 1929. aastast, mida tuntakse eriti Ukraina holodomori ohvrite tõttu. Nüüd ootaks neilt vähem tapvat alternatiivi.