„Tallinna Vee aktsiate tagasi ostmine on ressursimahukas ettevõtmine, mis ei toimu võib-olla järgmise eelarveaasta, vaid terve valimistsükli jooksul,” ütleb Tallinna Vee nõukogus linna ja Keskerakonda esindav Elmar Sepp.

Oli kunagi selline lugu, et mulla lubas šahhile: ta õpetab eesli viie aastaga lugema. Vastutasuks küsis kotitäie kulda. Kui eesel lugema ei hakka, kaotab mulla pea. Naabrid küsisid, kuidas mulla kavatseb eeslit õpetada. „Ma ei tea, kuidas eeslit lugema õpetada, kuid üks on kindel: viie aasta jooksul võib emb-kumb surra, kas šahh või eesel,” vastas mulla.

Tallinna Vesi näib ideaalse ettevõttena: vee kvaliteet on varasemaga võrreldes palju parem, varustamine kindel ning ettevõtte käive ja kasum kasvab aktsionäride rõõmuks aastast aastasse.

Kuid Tallinna Vee brittidest juhtkond on tõmbunud avalikkuse eest ehmatatud kilpkonna kombel varjule, ei vasta koputamisele ega hüüdmisele. Nende taktika tekitab pahameelt, kuid on inimlikult mõistetav: pealinna veemonopol on valitud Eesti järgmise valimistsükli peksukotiks.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu ja õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher esitasid oktoobri alguses parlamendile monopolide vastase seaduse, et ohjeldada vee-, kütte- ja gaasimonopole ning kaitsta kommunaalteenuste tarbijate huve. Seadusega pannakse monopolide kasumlikkusele piirmäärad.

Britid vaikivad

Põhjusel, et vee tariifid on liiga kõrged ja kasum liiga suur, pani Keskerakond novembri alguses pealinna uude koalitsioonilepingusse nõude osta Briti päritolu veefirmale United Utilities kuuluvad Tallinna Vee aktsiad linnale tagasi. Brittidele kuulub veefirma aktsiatest üle kolmandiku, kuid vastavalt erastamislepingule valitsevad nad ettevõtet.

„Meil ei ole olnud selles küsimuses ametlikke kontakte ja me ei saa kommenteerida spekulatsioone,” ütleb aktsiate linnale tagasi müümise jutu kohta United Utilitiesi esindaja.

Seda, et brittidega pole koalitsioonilepingu sõlmimisest räägitud, kinnitab ka vee-ettevõtte nõukogu keskerakondlasest liige Rein Ratas. „Iga asjaga on võimalik äri teha,” selgitab Ratas. „Kui teha väga hea pakkumine, siis miks peaks United Utilities selle tagasi lükkama?”

Brittide poolt Tallinna Vees oma tähtsaimaks partneriks nimetatud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank EBRD pole väidetavalt kavandatava tehinguga kursis. Kuigi EBRD ei kuulu enam veefirma suurimate aktsionäride hulka, istub panga Vilniuse kontori juhataja Matti Hyyrynen endiselt nõukogus. „Euroopas läheb areng seda teed, et erasektorit kaasatakse kommunaalteenuste korraldamisse üha rohkem, mitte vastupidi,” ütleb Hyyrynen. „Aktsiate linnale tagasi ostmise jutt on poliitiline. Tallinna Vesi teeb head tööd, puhastab linlastele vett ja linn teenib selle tegevusega dividende.”

Tõsiselt võetavad analüütikud ja arvamusliidrid peavad veefirma aktsiate linnale ostmist majanduslikult põhjendamata sammuks, mis tooks kõhna rahakotiga linnale kaela arutult suure laenukoorma, mille lõpuks maksavad omast taskust kinni linlased.

Asjatundjate hinnangul ei paista brittidel olevat ühtegi mõjuvat põhjust, miks nad tahaksid Tallinna Vee aktsiaid müüa. Veefirma erastamiseelne juht Urmo Raiend nimetab aktsiate tagasi ostmise ideed utoopiliseks. „Strateegilise investori kaasamine on tulnud Tallinna Veele kasuks, sest ettevõtet juhitakse rahvusvahelise äri mängureeglite järgi väga hästi,” selgitab Raiend. „United Utilities tegi siia tulles pikaajalise investeeringu ja mina ei näe märke, mis viitaksid tema lahkumissoovile.”

Unites Utilitiesi kavatsust kümne aastaga Eestis koor riisuda või neile ootamatult tekkinud ja kiiret müüki peale sundivat rahapuudust mõnes teises ettevõttes ei tähelda ka brittide eestlastest nõustajad.

„United Utilities omab portfelli väga paljudes riikides, mis viitab, et ta positsioneerib ennast tugeva rahvusvahelise ettevõttena ja pikaajalise investorina. Miski ei anna signaali, et neil võiks olla huvi lahkuda,” ütleb Gild Bankersi partner Heiki Källu, kes esindas Tallinna Vee aktsiate ülevõtmise ajal ettevõtte nõukogus brittide huve. „Vee tariifid määratakse linna ja ettevõtte vahelise läbirääkimise tulemusel ning aktsiate äraostmine näib tariifide alandamiseks üldse kõige kulukam lahendus.”

Kuid turuolukorra ränk halvenemine võib murda ka kõige kangemad investorid. Aktsiate erastamise lepingusse kirjutati sisse punkt, et ettevõtte kaotused, mis tulenevad seaduste või ärikeskkonna muutustest, heastatakse strateegilisele investorile tariifide tõstmise kaudu. Pole selge, kuidas see punkt rakendub, kui riigikogu võtab vastu seaduse, mis piirab monopoolse ettevõtte kasumlikkust.

„Monopolide tegevust piirav seadus ei sunni United Utilitiest küll Eestist lahkuma, sest tegemist on väga reguleeritud turgudel tegutsemisel väga kogenud ettevõttega,” lausub Gild Bankersi partner Rain Tamm, kes oli aktsiate ülevõtmise ajal brittide esindaja Tallinna Vee juhatuses. „Nende koduturg Suurbritannias on ülimalt reguleeritud ja nad saavad seal hakkama.”

Tehing läheb kalliks

Tugeva poliitilise tahte korral võivad majanduslikud argumendid sattuda kõverpeeglisse. Tallinna Vee juhtum võib omandada sarnaseid jooni Eesti Raudtee taasriigistamise saagaga. Paari aasta jooksul tehtud kampaaniaga demoniseeriti ettevõtte strateegiline erainvestor. Kampaania lükati käima riigi poolt peale surutud tariifidega, mille üle vaidlemine jõudis kohtusse. Seejärel seati kahtluse alla raudteel tehtud investeeringud ja sõiduohutus. Ettevõtte riigistamine kulmineerus lausa rahvusliku vabadusvõitluse tähtpäeva meenutava ekstaasiga. Pool aastat pärast raudtee riigistamist varises Eesti Raudtee transiitvedude turg kokku. Selgus, et välja kihutatuna paistnud erainvestor osutus hoopis võidumeheks, sest sai buumiaastatel hea noosi, lisaks müüs ettevõtte ostuhinnast kallimalt tagasi ja andis raudteeäriga seotud riskid kandikul riigile üle.

Kas Tallinna Vee aktsiate linnale tagasi ostmisest võib samuti kujuneda päästeoperatsioon kimbatusse sattunud välisinvestorile kastanite tulest välja toomiseks?

Tallinna Vee puhul ei pruugi selline lihtsustatud võrdlus paika pidada, sest tegemist on börsiettevõttega. Kui Tallinn ostab ära United Utilitiesile kuuluvad aktsiad, saavutab ta Tallinna Vees ligi 70-protsendise osaluse ja peab börsireeglite kohaselt tegema ülevõtmispakkumise ka ülejäänud 30 protsendi aktsiate omanikest väikeaktsionäride. Seega kujuneb müügihinna üle kauplemine väga elavaks. Tehingu hind võib tõusta Tallinnale palju kõrgemaks kui seni mainitud paar miljardit krooni.

Küsitlesin toimetuses juhuslikult valitud kolleege. Umbes pooled olid veendunud, et vee hind on Tallinnas raudselt liiga kõrge, kuid milline on vee tariif, nad ei teadnud. Teine pool ütles, et vee hind ei ole liiga kõrge, kuid tariifi ei teadnud nemadki.

Keskerakonnal pole vaja kaua Jüriöö ülestõusu ja Tallinna Vee brittidest juhtidel kilpkonna mängida, et veenda meid välisinvestori kahjulikkuses Tallinnale.

Tallinna Vesi brittide juhtimisel

•• Suurbritannia juhtiv veepuhastusettevõtete aktsiate omanik United Utilities erastas ligi kolmandiku Tallinna Vee aktsiaid 2001. aasta alguses ning sai koos partneritega ja EBRD-ga 50,4-protsendise osaluse, millega võttis ohjad ettevõttes enda kätte.

•• Tehinguga kaasnes 15 aasta pikkune leping Tallinna joogi- ja heitvee majandamiseks.

•• 2005. aastast on ettevõte Tallinna börsil. Tallinna Vesi on Eesti suurim vee-ettevõte, varustades 400 000 tarbijat ja hallates 900 km veetorusid.

•• 90 protsenti tarnitavast joogiveest pärineb Ülemiste järvest, kümnendik puurkaevudest.

•• United Utilities tegutseb laialdaselt Suurbritannias, kuid talle kuulub ettevõtteid ka Austraalis, Filipiinidel, Poolas, Eestis, Bulgaarias ja Indias.