Luksusemaks põhineb kadedusel. Kui ülejäänud makse saab rahulikult analüüsida, leida neis nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, siis luksusemaksu ei ole võimalik järjekindla ratsionaalsusega põhjendada.

Vahel räägitakse kadedusest ka astmelise tulumaksu puhul, kuid selles on siiski võimalik leida loogilisi argumente. Luksusemaksu puhul mitte. Luksust ei ole võimalik defineerida (mis on probleem) ja lõpuks takerdub see subjektiivse tunnetuse taha: need on kallimad kaubad, mida ostavad rikkamad inimesed, järelikult võtame neilt raha ära. Kui aga järele mõelda, siis luksuskaupade ostmine toimib juba ise progresseeruva tarbimismaksuna. On suurepärane, et selle maailma Paris Hiltonid rahaga laristavad, selmet seda padjapüüri koguda. Kitsi miljonär on halvem kui raha loopiv miljonär. Luksuskaup on hea võimalus rikastelt raha ära võtta. See on mõnus kapitali ümberjaotamine nendelt, kellel on raha (aga pole ideid), neile, kellel pole raha (aga on ideid).

Kallimad kaubad on ka innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu peamine tõukejõud. Mercedes Benz S-Class oli esimene mark, mis tõi autodesse turvapadjad. BMW ja Mercedes oli ka esimesed uuendajad veojõu kontrolli süsteemide loomises. Briti saatejuht Jeremy Clarkson on naljatades öelnud, et kui tahad teada, mis asjad on pandud tavalisse pereautosse kümne aasta pärast, vaata seda, mis on tänapäeva suurtes ja kallites autodes.

Osa inimesi on kas ihas kaubamärgi järele või sellepärast, et soovivad alati omada kõige viimast mudelit, valmis ka üsna sarnase tavakauba eest tunduvalt rohkem maksma. See on hea, sest nii jõuab raha uuendajate ja leiutajate kätte juba tootearengu algstaadiumis. Tänu sellele muutuvad kaubad odavamaks, tootmine paraneb ja tänane luksus on homne hulgitoode. See kehtib nii autode, telefonide, värvitelerite, arvutite, tekstiili kui ka pesumasinate kohta. Kõik need olid omal ajal luksuskaubad, mille ostmist ja tootmist maksugeeniused tahtsid karistada.

Protektsionism ja staatus

Kui luksusemaksudele üritatakse leida mingitki ratsionaalset seletust, siis esitatakse kaks aspekti. Esimene on protektsionism. Luksusemaksu on võimalik rihtida teatud tootjate kasuks ja teatud tootjate kahjuks. Näiteks Eestis võib luksus tähendada kalleid autosid ja kalleid rõivaid. Eeldades, et need tulevad peamiselt välismaalt, on võimalik luksuse-maksu kasutada omalaadse impordimaksuna. Võib ju argumenteerida, et niimoodi saaks kaitsta siseturgu ja parandada jooksevkonto defitsiiti.

Kuid protektsionismil endal on palju negatiivseid mõjusid, millest kõigil ei jõua peatuda. Tasub aga öelda, et majandusteadlaste seas, sõltumata sellest, kas nad kalduvad vasak- või parempoolse maailmavaate poole, on vabakaubanduse pooldamine ja protektsionismi vastasus moodsa makroökonoomika puhul üks väheseid konsensusi.

Meenutagem ka seda, mida oleme viimastel aastatel rääkinud: Eesti peab liikuma odava allahanke maast kõrgema väärtusega, kallimate ja innovaatilisemate toodete suunas. Me võime ju luksusmaksuga Armanidele ja Hugo Bossidele ära teha, aga kas me ei taha mitte seda, et Baltikagi liiguks samas suunas? Kõik räägivad, et tahame. Ka Keskerakond. Aga tegelikult peksame neid näkku.

Üks teine koolkond üritab luksusemakse ratsionaalselt õigustada kaupade staatuseteooriast lähtudes. Võtkem näiteks Ameerika majandusteadlase Robert Franki bestseller „Luxury Fever” („Luksuse palavik”). Selle teooria järgi ostetakse osa kaupu staatuse pärast, kuid Franki seletuse järgi on selline ostmine nullsumma mäng. Kui kahest kõrvuti elavast perekonnast üks ostab endale Mercedese, siis selle perekonna staatus tõuseb. Kui nüüd ka naabrid ostavad Mercedese, siis ollakse tagasi nullpunktis. Staatus on taas võrdne, kumbki pool pole võitnud, mõlemad on ainult suure hulga raha võrra vaesemad.

Robert Franki arvates on selline võidujooks sotsiaalselt kahjulik ja seda võiks maksustada. Lähemalt vaadates on Robert Franki ja teiste samadel põhimõtetel luksusemaksude pooldajate loogika aga auklik nagu Šveitsi juust. George Masoni ülikooli majandusprofessor Robin Hanson viitab, et Frank on oma valikutes lihtsalt silmakirjalik. Frank lööb lehekülgede kaupa lärmi inimeste arvel, kes ostavad 5000 dollarit maksvaid grille, aga on vait nagu sukk staatusekaupade puhul, mis talle endale meeldivad. Hanson toob, ilmselt teadlikult irriteerides, võrdluseks luksusgrilli ja hariduse. Kumb neist aga ikkagi on sotsiaalselt kasulikum?

Diplomiga saab uhkustada

Luksusgrilli tootmine, arendamine ja müümine annab tööd paljudele inimestele ja on sealt laekuvate maksude kaudu riigi rahakotile tulus.  Haridus on aga paljuski kulupoolel. Ja uuringute järgi on haridus ise ka üks tähtsamaid staatusekaupu. Haridusest saab kõige rohkem otsest kasu ikkagi inimene ise – tunnustuse, parema töökoha ja kõrgema sissetuleku kaudu. Ökonomistid on tihti viidanud paradoksile, kuidas väiksema sissetulekuga inimesed subsideerivad kõrgema sissetulekutega inimeste tarbimiseelistusi. Kuigi tasuta hariduse kasuks tuuakse argument, et sellele on juurdepääs kõigil, näitavad nii Eestis, Soomes, Rootsis kui ka muudes riikides tehtud demograafilised uuringud, et kõrgharidust omandavad enamasti kesk- ja kõrgklassi peredest pärit noored. Ometi maksavad kõrghariduse oma maksudega kinni ka bussijuhid, kelnerid, poemüüjad, ehitajad, tehasetöölised ja paljud teised, kes ise seda haridust ei saa ja ehk ei tahagi.

Seega, kui olla oma argumentides järjepidev, loogiline, aus ja ratsionaalne, satuvad luksusenimekirja paratamatult ka kaubad, mis tunduvad meile endile väga olulised. Kui me pole selleks valmis, siis tunnistagem, et luksusemaksu taga on ikkagi eelkõige kadedus.

Müügimaksu asemele Pigou maks

•• Majandusteadlastel on ammu teada üks maksuliik, mis sobib heaks alternatiiviks luksusemaksule. Inglise majandusteadlase Arthur Pigou järgi nimetatakse selliseid makse Pigou maksudeks. Need on maksud negatiivse välismõjuga tegevuselt, näiteks kütuseaktsiis ja automaks.

•• Suurt Hummerit ei pea kõrgemalt maksustama mitte sellepärast, et Hummer on luksuslik, vaid et Hummeriga sõitmine tekitab suuremat negatiivset kõrvalmõju. See reostab rohkem loodust, varjab rohkem kaasliiklejate vaatevälja, tekitab rohkem ummikuid ja liiklusohtlikke olukordi, võtab rohkem ruumi, lõhub rohkem teid.

•• Pigou maksud on majandusteadlaste hulgas populaarsed. Selliseid makse propageeriva Pigou klubi asutaja on George W. Bushi majandusnõunik Gregory Mankiw, aga liikmete sekka kuuluvad ka näiteks Bushi suur kriitik Paul Krugman ja nii Al Gore, Alan Greenspan kui ka Joseph Stiglitz.

•• Tallinnal tasuks Pigou maksudele mõelda. Vaadata ringi ja otsida negatiivset kõrvalmõju. Ühelt poolt motiveeriks selliste maksude kehtestamine negatiivset tegevust kokku tõmbama, teiselt pool aga tooks linnakassale tulu.