Analüüs: Mida Eesti Panga kuldpuuris inimeste heaks tehakse?
Laiali saata ja kinni panna, on netiavarustes populaarne Eesti Panga kohta arvata. Mis neil enam teha on, kui käibele tulnud euro tõttu tehakse kõik otsused Euroopa Keskpangas Saksamaal Frankfurdis. Tallinna kesklinna kvartalitäis kõrgepalgalisi ametnikke konutab suures ja väga iseseisvas asutuses niisama.
Kas iroonilistele kommentaatoritele saab seda ette heita, kui avalikkuse ees rullub lahti keskpanga tippjuhtide vaheline debatt, millest selgub, et ka kõrgel tasemel lähevad vaated Eesti Panga ülesannetest ja rollist lahku? Viimase kahe nädala sündmused, mis arenesid keskpanga asepresidentide väljavahetamise ümber, olid justkui tõendiks, et asutuse roll ei ole üldsegi selge.
Selgitades Eesti Panga nõukogu arusaama keskpanga rollist üldisemalt, rääkis järelevalvajate juht Jaan Männik Eesti Päevalehele, et asutuse fookuses peaks asuma majandusküsimused. „Saan väga hästi aru, et Eesti Pank on peale euro tulekut päris tugeva Euroopa orientatsiooniga, oleme nüüd üks osa Euroopa rahasüsteemist. Aga ühte asja ei tohi kunagi ära unustada: selle asutuse nimi on Eesti Pank. Ja meie üks tähtis ülesanne on anda Eesti valitsusele ja ka teistele institutsioonidele nõu Eesti majandusarengu kohta,” märkis Männik 29. aprillil ilmunud intervjuus.
Eesti Panga tegevjuhtkonna vastused tulid üsna teravas toonis. Nii kasutas ametist lahkuv keskpanga asepresident Märten Ross eelmisel nädalal riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena arutatud rahapoliitika-teemalisel debatil oma kõnet panga rolli selgitamiseks. Oli ilmne, et ta muu seas vastas ka nõukogu esimehele.
„Olles osa euroala keskpankade süsteemist, on meie kohustus osaleda eurosüsteemi rahapoliitika otsuste tegemises ning nende elluviimises selleks, et saavutada euroala ühiseid eesmärke rahapoliitika vallas. Euroala rahapoliitika teostamisel ei ole mitmeti mõistetavust selles, mis on meie eesmärk. See on väga selge – see on hinnastabiilsus. Selle üldise peaeesmärgi täitmine ongi meie peamine rahvuslik erihuvi euroalal,” rääkis Ross parlamendi liikmetele.
Panga tegevjuhtkond viitab otse Eesti Panga seadusele, mis on nagu aamen kirikus. Seal on kirja pandud, et keskpanga peaeesmärk on hinnastabiilsuse hoidmine, nii nagu kõigil euroala keskpankadel, kes tegutsevad ühisrahasse puutuvas koos.
Pole siis mingi ime, et avalikkus on pärast seda arutelu veelgi kohmetum. On siis seda panka vaja, kui juhidki ei räägi selle rollist ühte ja sama juttu?
Taustatöö tegija
Lühike vastus küsimusele, kas keskpanga võiks suuremat valu põhjustamata maamuna pealt ära koristada, on, et ei saa. Keegi peab raha stabiilsusel silma peal hoidma ning kuni pole selleks välja mõeldud paremat süsteemi sõltumatutest keskpankadest, on see suhteliselt mõeldamatu.
Kui keegi käibel oleva raha eest hoolt ei kanna, võiksid lihtsadki päevategemised inimestele väga keeruliseks osutuda. Majanduses endas pole ilma välise abita mingit toimemehhanismi, mis ütleks, et leib poes peaks maksma näiteks just ühe euro ja keskmine palk olema 700 eurot, mitte aga vastavalt 10 eurot ja 7000 eurot või hoopis kolmandat. Majanduse toimemehhanismid tagavad üksnes selle, et palga eest saab 700 leiba, kui tahtmine on.
Kui rahapoliitika poleks tehtud valitsusest sõltumatuks, võiks ilu pärast mõni juba järgmisest kuust teha kõik inimesed Eestis miljonärideks. Selleks oleks vaja vaid kõik vääringud miljoniga korrutada. Kuivõrd keskmine palk oleks siis miljonites, võiks tunne olla uhke. Leiba saaks aga poest ikka 700 tükki – ainuke asi, millega tuleb harjuda, on uued, hoopis teistsugused hinnad.
Ehk siis keskpank tagab sõltumatult just hindade stabiilsuse ehk raha vääringu arusaadava kestmise. Ja keskpangale on antud hindade säilimise juures väga konkreetne ülesanne – need peaks inflatsiooni tõttu tõusma keskpikas perspektiivis, kuid mitte üle kahe protsendi.
Majandusteoorias on leidnud kinnitust, et väike inflatsioon on majanduse üldisele arengule vajalik. Halvad on ühekorraga nii liiga suur hinnatõus kui ka inflatsiooni puudumine – need ei soodusta majanduse arengut. Hinnastabiilsusega tegelemine on jäetud täielikult keskpankade pärusmaaks – kui sellega tegeleks hoopis valitsus, võiks sel olla liiga palju erihuvisid hindadega mängides hoopis muid tulemusi saavutada. Kasvatades teadlikult inflatsiooni on üsna tõenäoline vähemalt ajutiselt tekitada tunnet suuremast majanduse arengust – kauba eest saab rohkem raha küsida, ettevõtjad saavad palku kergitada ja uusi inimesi tööle võtta. Kuid tegelikkuses tõotavad inimestele jääda pärast tühjad taskud – raha oleks nagu rohkem, kuid hinnatõus on väärtuse ära söönud.
Just see on iseseisva ja sõltumatu Eesti Panga peamine roll nii lihtsalt lahti seletatuna kui võimalik. Samast tuleb ka välja, et rõhuasetus hinnastabiilsusele ei välista pikemas ajaperioodis ka inimeste jõukuse kasvule kaasaaitamist. Ehk siis seadusse kirjutatud Eesti Panga peamisel eesmärgil on oma loogika täiesti olemas.
Selle täienduseks lasub keskpangal veel ülesandeid. Näiteks tegeleda finantsstabiilsuse ehk eelkõige pankade stabiilsust puudutava poliitika väljatöötamisega. Lisaks konkreetsed teenused, nagu arveldussüsteemide, sularaharingluse korraldamine, finantsstatistika kogumine ja ka keskpanga reservide paigutamine.
Kas seda on Eesti Panga hingekirjas oleva 245 töötaja jaoks vähe või palju, on juba omaette küsimus. Seda on vähem, kui rahandusministeeriumis, kuid Eesti mõõtkavas suuremat sorti ministeeriumi jagu rahvast.
Mis puutub teenuste korraldamisesse, siis võib öelda, et teatud määral peaks Eesti Panga jaoks „mittemidagitegemise” kriitika isegi rõõmustav olema. Kui pankadevahelised maksed töötavad, sularaha pole auguliseks kulunud ning reservid põlenud, on tegemist õnnestunud taustatööga.
Sama võib vähemalt esmapilgul öelda ka Eesti pangandussüsteemi poliitika kujundamise ehk finantsstabiilsuse tagamise kohta. Erinevalt näiteks Iirimaast, Islandist või isegi lõunanaabrist Lätist pole Eesti maksumaksjal olnud vaja ülemaailmse rahanduskriisi tõttu kohalikesse pankadesse raha sisse pumbata. Kriisieelsetel aastatel astus Eesti Pank mitu sammu, mis tol ajal üleilmsetest suundumustest erinesid või, teisisõnu, ennetasid pangapoliitikat, mis kriisikogemuse põhjal on saanud mujalgi populaarseks.
Näiteks 2006. aastal jõustati Eestis muust Euroopast rangem pankade „kapitali adekvaatsuse määr”. See tähendab, et siinsetel pankadel pidi iga väljalaenatud saja eluasemelaenu krooni kohta olema vähemalt kümne krooni eest omakapitali. Ning samal ajal tõstis keskpank kommertspankade kohustusliku reservi nõudeid (see osa hoiustest ja muudest vahenditest, mida iga pank pidi Eesti Panga kontodel hoidma). Need meetmed aitasid tõenäoliselt palju kaasa tõsiasjale, et siinsed, küll Skandinaavia emapankade omanduses olevad krediidiasutused järsule finantskriisile ja kaasnenud majanduslangusele nii hästi vastu pidada suutsid. Inimeste jaoks aga otseselt sellele, et vaatamata pankade kahjumitele on kõigi raha hoiustel ja arvelduskontodel alles.
Samamoodi oli Eesti Pank koos teiste Põhjala ja Balti riikide keskpankadega oma ajast ees, kui alustas piiriülese koostööga stabiilsuse tagamiseks. Eriti puudutab see koostööd Rootsi Riigipangaga. Kui enamik siinsetest pankadest kuulub Rootsi emapankadele, on paratamatu, et kogu süsteemi stabiilsust saab garanteerida keskpankade tihedas koostöös. Üks üleilmse kriisi õppetunde keskpankadele oli see, et üle riigipiiride hargnenud pangandusgruppide stabiilsust ei saa tagada vaid siseriikliku tegevusega. Seda näitab EL-is just kriisikogemuse tõttu asutatud süsteemsete riskide nõukogu asutamine Euroopa Keskpanga juurde. Kaua planeeritud asutus on tööd alustamas – Põhja- ja Baltimaade keskpankade vaheline nn stabiilsusgrupp töötab aga juba mõnda aega.
Midagi on siiski tegemata
Ometi ei ole avalikkuses ühtset arusaamist Eesti Panga rollist. Selle põhjal peab paraku järeldama, et midagi on puudu või tegemata. Küsimus paistab selgelt taanduvat sellele, kas keskpangas nähakse vajadust oma iseseisvast ja sõltumatust rollist ühiskonna jaoks veel midagi välja pigistada või siis jääda ainult briljantselt täidetud seaduse rangetesse raamidesse. Ametist lahkuvad juhid on sellele vastanud ühemõtteliselt. Asepresident Märten Ross teatas eelmisel nädalal intervjuus Postimehele, et seaduses sätestatu on ülim. „Muud ülesanded, olgugi huvitavatel teemadel, ei saa olla prioriteet,” ütles ta.
Pank rõhutab, et ülesandeile, mille tulemuseks on lõpuks nii raha- kui ka finantspoliitilised otsused Euroopas, kulub palju tööd. Nii nagu valitsuse ja ministeeriumide puhul, valmistatakse otsuseid ette alguses läbirääkimistel nooremametnike tasandil, seejärel juba kõrgemate ametnike osavõtul ning alles lõpuks jõuavad need tippotsustajate kätte. Seega poleks korrektne rääkida, et vaid panga presidendi Andres Lipstoki tööaeg kulub nõupidamistele Frankfurdis või mujal. Kuigi esimene ja suurem töökoormuse kasv toimus seoses Euroopa Liiduga liitumisega, annab ka euroalasse astumine tunda. Nõnda ennustab keskpank, et töötajate lähetustes oldud päevade arv kasvab senisega võrreldes nüüd koguni 1,8 korda, mis ei pruugi küll olla otse taandatav töökoormuse kasvuks, aga näide siiski.
Kui otsuste langetamiseks tehakse põhjalikku eeltööd, siis kas kogu Eesti Panga kogutud teadmine peab jääma rangelt pangamüüride vahele? Nii mõnegi teise euroala liikmesriigi keskpanga veebilehelt on võimalik leida tunduvalt rohkem ajakohast infot ja analüüsi parajasti ühiskonnas või ka Euroopas arutusel olevatest küsimustest, kui seda näeb Eesti Panga võrguväravas. Keskpangad paistavad ses mõttes olevat kujunenud omamoodi mõttekodadeks, kus toimub pidev arutelu majanduse ja rahapoliitika küsimustes. Kes aga mäletab Eesti Panga teadmisest või kogemusest viimasel ajal ühiskonnas tõstatunud arutelu – olgugi et asutusele on tagatud muust riigivalitsemisest täiesti iseseisev ja sõltumatu platvorm, mis lubaks seda kindlasti teha.
Rahvusvaheline finants- ja majanduskriis oleks pidanud selles valdkonnas eksperdiks olevale Eesti Pangale võimalusi pakkuma. Kuid kriisiaastatel võeti kaunis tagaplaanile hoidev positsioon. Valitsust utsitati 2007. aastal eelarveülejääki mitte käiku andma – siis, kui rahvusvaheline valuutafond seda tegi. Kriitika 2008. aasta uljale eelarveplaneerimisele oli rohkem kui tagasihoidlik. 2009. aasta alguses löödi valitsuskabinetis kaasa oma teadmistega eelarve kiirkärpimise teostamiseks, avalikkuse ees jäädi üldsõnaliseks. Konkreetsemalt haakuti avalikult eelarvekärpimise teemaga alles 2009. aasta suvel-sügisel.
Männiku mure on põhjendatud
Tõsi, Eesti Pank on tunnistanud, et ka nemad ei osanud õigesti hinnata majanduskriisi tõelist sügavust. Kuid teisalt peab möönma ka seda, et kriisi ajal jättis keskpank kasutamata harukordse võimaluse pakkuda ühiskonnale avalikult kriitilist tugipunkti, millega vajaminevaid otsuseid paremini selgitada. Nii tõusid nii mõnegi kommertspanga analüütiku aktsiad kriisi ajal avalikkuse silmis kõrgemale kui kodanike poolt sõltumatuna ellu kutsutud Eesti Panga presidendi või analüütiku omad.
2004. aastal sai Eesti Pank 85-aastaseks ja selle tollane president Vahur Kraft kirjutas sama aastakäigu ajakirjas Akadeemia Eesti Panga rollist, mil ollakse euroala liige. Nagu praegusedki pangajuhid, märkis Kraft siis, et ühises rahasüsteemis langetatavate otsuste juures on tähtis nende aluseks olev majandusanalüüs. „Selles on suur osa rahvuslikel keskpankadel, kellel on välja kujunenud oluline eelis oma riikide majanduse analüüsimisel,” tõdes Kraft seitse aastat tagasi. Kuid ta lisas sinna juurde olulise klausli. „Samuti ei tohiks alahinnata rahvuslike keskpankade rolli rahapoliitiliste otsuste selgitamisel oma kodanikele. Nende teadmised kohalikest oludest ja tavadest võimaldavad kõige paremini selgitada ühise rahapoliitika samme ja tagamaid.”
Kui inimesed valdavalt ei saa aru Eesti Panga rollist ja vajalikkusest ühiskonnale, on selge, et asutus peaks võtma ette laialdase oma töö valgustamise projekti, mitte ainult kitsalt majanduse ja rahapoliitika sõlmkohtade valgustamise. Panga praeguse juhtkonna suhtumisest paistab aga välja, et kuna see pole seadusse kirja pandud, ei saa seda lugeda prioriteediks. Jaan Männiku mure panga rollist, eriti avalikkusega suhtlemisse puutuvas, on vägagi põhjendatud. Keskpank ei tohiks unustada, et nime järgi ollakse ikka veel ka pank Eesti jaoks.
Eesti Panga juhid
Nõukogu:
•• Esimees Jaan Männik, liikmed Kalev Kallo, Irene Kull, Enn Listra, Tõnis Palts, Valdo Randpere, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane.
Juhatus:
•• President Andres Lipstok ja kaks asepresidenti
Asepresidentide vahetus:
•• 26. aprillil jättis Eesti Panga nõukogu asepresidendi kandidaadid Rein Minka ja Märten Rossi uueks ametiajaks kinnitamata.
•• 6. mai kinnitas Eesti Panga nõukogu erakorralisel koosolekul viieks aastaks ametisse asepresidendi kandidaadid
Ülo Kaasiku ja Madis Mülleri.
Eesti Pangas toimunud muudatused avasid elava arutelu panga rolli sõnastamise üle. Eesti Päevaleht palus eelmise nädala keskel võimalust intervjueerida keskpanga presidenti Andres Lipstokki panga ülesannete ja rolli valgustamiseks. Presidendil oli väga kiire – küll toimus Euroopa Keskpanga nõukogu istung kaugel Helsingis ning samuti oli vaja tal end ette valmistada rahvusvahelise arvelduste panga (BIS) nõukogu koosolekuks. Mõistame, et seaduses ei kajastu intervjuude andmise kohustus ja see pole prioriteet. Autor tänab keskpanga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonda abi eest keskpanga rolli tähtsamatele tahkudele selgitamisel.
