ANALÜÜS: Pensionisammastesse kogutu päästmiseks jääb vaid palvetada
Maailma kõige esimese II pensionisamba süsteemi kehtestas Augusto Pinochet 1980. aastal. Pinochet ei olnud targem kui riigijuhid mujal maailmas ega olnud ka ainuke, kes nägi ette demograafilist muudatust, mis tegi reformimise paratamatuks. Tal oli aga võimalik ebapopulaarne muudatus ellu viia. Pinochet oli diktaator.
II pensionisamba süsteemide ebapopulaarsus tuleneb nende olemusest – raha võetakse praegustest palkadest, et anda see tagasi kunagi tulevikus. Praegused sissetulekud ja heaolu vähenevad tulevase heaolu nimel. Vajadus on praktiline. Töötajate osakaal pensionisaajate seas aina väheneb ja lõputult pole senise süsteemiga võimalik edasi minna. Üleminekuperioodil peab tööealine elanikkond kandma topeltkoormust: maksma praegustele pensionäridele ja säästma samal ajal omaenda tulevikuks.
Kui selgub, et süsteem pole jätkusuutlik, eelistatakse üldjuhul praegusi huve (praegusi valijaid). Nii tegi ka Eesti valitsus, kui otsustas tõsta praegusi pensione tulevaste pensionide arvelt.*
Järjekordselt lükatakse valusad otsused tulevaste valitsuste kaela. Lubadus hüvitada vahepeal peatatud maksed tähendab, et mõne aasta pärast istutakse jälle koos ja küsitakse, kust me selle raha võtame. Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor, kes on nii seni kehtinud II samba süsteemi kui ka nüüdse külmutamiskava üks autoreid, on ise öelnud, et selle raha peab leidma võimul olev valitsus.
Kas lootus päästab?
Samal ajal ei maksa unustada, et ka I sammas ehk indekseeritud vanaduspensionisüsteem ei pääsenud samuti kärbetest. Pensionid küll tõusid 1. aprillist 5%, kuid siingi oli ju tegu väiksema tõusuga, kui süsteem ette nägi. Senine I samba indekseerimise süsteem ei pidanud samuti majandusolukorra muutumisele vastu.
„Pensionisüsteemi, mis ei pea rasketele aegadele vastu, ei saa nimetada jätkusuutlikuks,” ütles Indrek Holst SEB-st. Praegune pensionisüsteem nõuab lisaressurssi, on tõdenud ka Swedbanki makroanalüütik Maris Lauri. Tõlkes tähendab pankurite sõnum, et raha pole ja kui tahame oma pensionisüsteeme käigus hoida, tuleb seda kusagilt leida.
Tõenäoline tee on maksutõus. Reformierakondlased praegu ilmselt palvetavad, et vabatahtlikult makseid jätkavate inimeste arv (hiljem on riik lubanud neile omapoolse osa hüvitada) oleks võimalikult väike, sest siis on ka kompenseerimine ja võimalik maksutõus minimaalne. „Ilmselt palvetavadki,” arvab ka sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Sotsid jälle loodavad, et vabatahtlikke jätkajaid on piisavalt palju, et maksutõus igal juhul läbi suruda.
Tegelikult oli täpselt sama küsimus valitsuse ees ka kümmekond aastat tagasi, kui II pensionisamba süsteemi alles loodi. Kõik rehkendused näitasid, et vähem kui 6% palgast ei anna kogumise mõttes loodetud tulemust ehk see on miinimum, mida üldse on mõtet säästa-koguda. Kehtivast sotsiaalmaksu pensioniosast (s.o siis I sambast) 6% mahavõtmine oleks tähendanud veelgi suuremat I samba defitsiiti. Sotsiaalmaksu tõstmine, et sellest rahastada II sammast, polnud aga Siim Kallasele ja Reformierakonnale vastuvõetav. Nii jõutigi lahendusele, et 2% paneb töötaja ja 4% lisab riik. Tol hetkel andis 2+4-süsteemi kehtestamine võimaluse teha näo, et makse pole vaja tõsta. Aga eks tule ka see 4% riigi panust ikkagi maksudest kellegi ja millegi arvelt.
Viie aasta pärast, aastal 2014 seistakse sama dilemma ees uuesti. Valikud on aga ahtamad. Kui aastatel 2000–2008 kasvas Eesti sisemajanduse kogutoodang 13,4% nominaalses aastatempos, siis enam seda loota ei saa. Sisemajanduse kogutoodang langeb paari aasta jooksul eeldatavasti 2005. aasta tasemele. Majapidamised, ettevõtted ning ka riik ja kohalikud omavalitsused kannavad aga tunduvalt suuremat võlakoormat kui mõned aastad tagasi. Võlad tuleb tagasi maksta ja tagasi maksta saab neid ainult säästes. Säästmine tähendab väiksemat tarbimist ja väiksem tarbimine väiksemat majanduskasvu. Nõiaring.
Aina enam lubadusi
II samba kompenseerimine ehk sunnitud säästmine või maksutõus võimendab protsessi veelgi. Rahandusministeerium ütleb tegelikult ka ise, et kui eelarve seisukohast oleks üldse võimalik teha lisakulutusi, peaks majanduskasv ja tööhõive olema võimalikult suured ning töötuse määr väike. Igaks juhuks lisati külmutamisettepanekusse väike klausel: „Kui nominaalne majanduskasv on madalam kui 5 protsenti, võib valitsus kõrgendatud määrade rakendamise võimaluse edasi lükata.” Aga see klausel ei kehti kõigi jaoks: näiteks neile, kes jätkavad 2010 ja 2011 sissemaksete tegemist, tuleb hiljem lisaraha anda nii ehk naa, olgu see kasv kas või negatiivne.
Tõmbame otsad kokku. Eestis tuleb ülalpeetavaid üha juurde ja töötajaid-maksumaksjaid jääb vähemaks. Valitsus koormab eelarvet üha enam lubadustega. Briti ökonomisti Edward Hugh sõnul tuleb säästa rohkem, mis iganes reforme Eesti ka ei teeks. See omakorda toob kaasa muutumise üha enam ja enam ekspordist sõltuvaks majanduseks, nagu on Saksamaal ja Jaapanis. „Ükski ühiskond pole kunagi varem sellist vananemise ja vähenemise kombinatsiooni süsteemi ülal pidanud,” ütles Hugh. „Kõik vananevad ülalpeetavad käivad valimas, nii suureneb ka surve üha rohkem kulutada, samas kui nooremaid (kelle maksudest kulutamine toimub) jääb üha vähemaks. Nemad lahkuvad Austraaliasse, Kanadasse või kuhu iganes.”
Ukrainlased päästavad Eesti pensionisüsteemi
•• Üks lahendus on muidugi veel – migratsioon, uue tööealise maksumaksjate põlvkonna sissetoomine. Keevitajad Ukrainast saavutasid vahepeal juba müütilise staatuse. Keerukaks teeb asja aga see, et oleme ülejäänud Ida- ja Kesk-Euroopa maadega ühes supis.
•• Maailmapanga 2007. aastal koostatud ülevaade Ida-Euroopa piirkonna pensionisüsteemidest rõhutab regiooni unikaalsust. Mujalt maailmast võib leida riike, kus rahvaarv on kiiresti vähenenud. Ja võib leida ka riike, kus rahvaarv on kiiresti vananenud. Kuid see, et vananemine ja vähenemine sõidavad sellises ulatuses sisse korraga, teeb Ida-
Euroopa eriliseks, konstateerib Maailmapank. Raport ise jagab piirkonna riigid kolme rühma. Esimesse kuuluvad suhteliselt noore elanikkonnaga, kuid reformimata süsteemidega riigid, nagu näiteks Turkmeenia või Usbekistan. Kuna elanikkond on noorem, pole seal probleem nii akuutne. Teise rühma kuuluvad vananevad, kuid ennast varakult reforminud ühiskonnad, siin on õnneks ka Eesti. Ning kolmas rühm on kõige hullemas seisus: nad vananevad ja pole ennast ka reforminud. Need on näiteks Moldova, Ukraina, Serbia ja Venemaa. Näiteks Ukraina kaotab Maailmapanga kalkulatsiooni järgi 2025. aastaks 11,8 miljonit inimest, Venemaa 17,3 miljonit inimest (võrdluseks kõrvale Eesti – 100 000 inimest). Ukraina jaoks tähendab see umbes veerandi võrra väiksemat rahvastikku.
•• Võib-olla polegi siis Ukraina keevitajaid enam saadaval. Kas need tuleb hoopis Usbekistanist tuua? Tõenäolisem on, et tolleks hetkeks on Ukrainas asjad niivõrd hullud, et sealsed veel alles jäänud tööealised kodanikud tuleksid heameelega Eestisse. Või Poola. Või Tšehhimaale. Umbes aastal 2025 võiksime umbes 100 000 ukrainlasega arvestada. Siis on ehk suures osas toimunud ka siinsete venekeelsete integreerimine ja assimileerimine, nii et suudaksime uue portsu ära seedida küll.
Kommentaar
Lauri Leppik,
Tallinna ülikooli sotsiaalpoliitika professor
Vabatahtlikult valivad maksete jätkamise ilmselt pigem keskmisest kõrgema tuluga isikud ja need, keda majanduskriis seni pole vahetult puudutanud. Töötutel ju pole töötasu, millelt saaks makseid teha, ning ka nende seas, kelle töötasu on majanduskriisi olukorras kärbitud, on vabatahtlikult maksete jätkajaid ilmselt väga vähe.
Seega, selline kompensatsioonimehhanism ilmselt võimendab tulevikus pensionierinevusi, sest kompensatsioonimehhanismist võidavad need, kes ka majanduskriisi olukorras on võitjate leeris. Võib aru saada, et sellist kompensatsioonimehhanismi välja pakkuma kehutasid valitsust ka õigustatud ootuse argumendile apelleerijad. Samal ajal tekib küsimus: kas õigustatud ootus on tõesti selline juriidiline konstruktsioon, mille abil hästi toimetulevad isikud saavad tagada oma pensionivarade kasvu ka majanduskriisi tingimustes?
* Muuseas, ka praegu üldlevinud PAYGO pensionisüsteemi kehtestaja oli diktaator – Otto von Bismarck 120 aastat tagasi. On ju seegi süsteem olemuselt ebapopulaarne: tööinimestelt võetakse raha maksudena ära, et maksta see pensionina endistele tööinimestele ja praegustele pensionäridele.
