ANALÜÜS: VEB Fondi nähtuse võimalikke seletusi
Suur Pauk - Gamovi kosmoloogia kohaselt tähistab universumi algoleku ja lähteprotsesside ning ülivarajase ja ülikiire arengu, esialgse singulaarsuse kujutelma. Paisuvat universumit saab teada olevate füüsikaseadustega uurida alates nn. Plancki hetkest, mil gravitatsioonivälja kvantimine pole enam tingimata vajalik. Teooria kohaselt kujuneb negatiivne rõhk, see avaldub universaalse tõukejõuna ja põhjustab universumi "inflatsioonilist arengujärku", mida käsitl. Suure Paugu lõppjärguna. Sellele järgneb Fridmani võrranditega kirjeldatav universumi rahulik arengu järk.
Seega kaasaegsele tunnetusele toetudes tekkis 1992.a. Eesti pankade Moskva Vneshekonompangas hoiustatud vahendite konfiskeerimise (nn. Suur Pauk) kõrvalproduktina vaakuumi VEB Fond , mille taha jääb xxxx miljoni krooni eest nn."varjatud ainet". Õigust nende raha asendanud varjatud ainele kinnitab VEB Fondi sertifikaat, mille väärtus on samaväärne leiubüroosse kirjutatud avaldusega, s.t. sinna on kirjutatud, kui palju teie raha on kadunud. Vene ajal oli kõnekäänd "parem sada sõpra kui sada rubla" transformeeriti VEB-tarkuseks: "parem VEB Fondi sertifikaat kui mitte midagi".
Et 1992.a. pärast Vene Föderatsiooni ÜNP 3.jaanuari otsusega Vneshekonombanki kontodel hoiustatud EW pankade ja jur. isikute vahendite külmutamist (tegelikult konfiskeerimist) haigutas seal paiknenud Eesti ettevõtete ja eraisikute Eesti Panga nn. Välisoperatsioonide Valitsuse ja UBB vastavatel kontodel tühjus ja pimedus (füüsikaliselt nn. absoluutne vaakuum) ja et "kadunud aine" oli xxx miljonit krooni, mis tol hetkel moodustas mõjusa osa mitte ainult nende kahe krediidiasutuse, vaid ka tuntava osa Eestis ringlevast rahamassist üldse (täpseid arve ei julge vist tänaseni keegi kahtluseta nimetada), siis olnuks finantsiliselt korrektne kahe krediidiasutuse UBB ja Eesti Panga VOV-i maksejõuetuks tunnistamine, et mitte öelda pankrot. Kuna juhtumisi osutunuks üks kannatanutest Eesti keskpangaks (mis asi see Välisoperatsioonide Valitsus muud oli kui keskpanga struktuuriüksus) ja teine oli nii ehk naa teine peamine tegija välisarveldustes (välisarveldusi vajasid ju eksportöörid, s.o. majanduse elujõuline osa), siis oleks võinud samahästi pankroti kuulutada ka riigile, mille hõlma all need pangad asusid.
Õnneks meenus ateistliku Nõukogude hariduse saanud keskpankuritele üks teine case study ("Vana Testament") ja õnnestunud vaaakuumi millegi käepärasega sisustamise eksperiment ja et taganeda polnud enam kuhugi - selja taga oli käsi hõõruv ja kahjurõõmus Moskva, otsustasid eilsed pioneerid ja komnoored kunagist hr. Jahve akti korrata , toetudes sealjuures ka koolis omandatud bolshevike õpetusele maailma loomise võimalikkusest ühel eraldi võetud maal. Ja keskpangas ette valmistatud dokumentidele toetudes ütles Roogikogu "Saagu VEB Fond. Ja VEB Fond sai."
3.01.1992.a. Moskva poolt paljaks varastatud kahele krediidiasutusele (UBB-le ja keskpanga Välisoperatsioonide Valitsusest moodustatud Põhja Eesti Aktsiapangale) kuulutatud moratooriumi ja järgnenud "reorganiseerimise" käigus nimetati Vneshekonompanga tekitatud tühi koht Riigikogu otsusega ümber "Riiklikuks VEB Fondiks". Seal, kus enne ei olnud midagi, sätendas ja säras nüüduus rahaasutus. Esindusliku kõrghoone ehitamiseni ei jõutud, aga telefoninumber ja direktor olid kohe olemas. Fondi ei pandud küll sentigi raha, ei olnud ta enam tühi, kuna parlamendi otsusega "ta ei olnud enam tühi" . Religiooni leigelt suhtuval skeptikul on seda raske mõista. Kas on kunagi Ordu poolt kiriku rüppe vägisi võetud paganatele midagi tõesti külge jäänud või on siinne matsirahvas tõesti nii pikaldase arusaamisega, nagu baltisakslased omal ajal väitsid, mine võta kinni. Aga möödus peaaegu kümme aastat, enne kui läbi Eesti pankade Vneshekonompanga hoiustajateks olnud isikud on hakanud aru saama, et raha ei ole ega tule. Tänaseks on emotsioonid enamasti vaibunud - kes 1992.a. toimunud konfiskeerimise kätte on surnud, nende hauplatsi katab juba muru. Kes jäid ellu, need üritavad siin-seal veel kohtu kaudu hageda. Aga sedagi vajaliku meeleheiteta ja kuidagi loiult. Ja kohuski näeb, et vaidlemas on mõlemalt pooltmitte vaakuvad hädalised, vaid heas toitumuses ja hinnaliste lipsunõeltega advokaadid ning asi on taandunud professionaalide emotsioonivabaks ohutuks juriidiliseks tsiviilmenetluseks, kus hagejale on võidu korral tegemist maast leitud rahaga, kaotuse korral pole ka viga midagi. Kostja PEP, kelle hallata on teda tigedatest Vneshekonompanga hoiustajatest kaitsev ja parlamendi otsusega täispumbatud airbag "VEB Fond " on vahepeal läinud rikastele rootslastele Svenska Enskilda Bankenist ja praegugi veel õhus rippuv hagisumma teda enam pikali ei lööks. Nagu oleks see kümme aastat tagasi löönud võib olla tollase veel pea olematu Eesti riigi.
See, mida 1992.a. riigi keskpank parlamendi abiga tegi (nn. "Välisoperatsioonide Valitsuse" kaudu Moskvasse kadunud raha võiks pidada ka tema vastutada olnuks), võinuks tsiviliseeritud riikides viia mõne eraõigusliku äriühingu juhid kriminaalse pankroti süüdistusega kohtupinki (kreeditoride põhjendatud nõuete rahuldamine teadvalt katteta võlakirjade , nn. õhku täis rämpsfondi väärtusetute sertifikaatidega). Aga antud casuse puhul tunnistati parlamendi otsusega püsiv maksejõuetus kehtetuks, s.o. tühjuse kohal hõljuv kõrgeim võim postuleeris oma ediktiga "Fond olgu!" . Ning et prügila VEB Fond loodi "riiklikuna", siis tema maksevõime tagati mitte eraõiguslikus äris pruugitava harjumuspärase rahaga, vaid asendati see riikliku sunnijõuga. Mis Nõukogude süsteemis ajuloputatud kreeditoridele tähendas "lõuad pidada ja edasi teenida".
Loo alasti moralitee näib küll jõhkravõitu nagu Oktoobrirevolutsioon oma "eksproprijeerijate eksproprieerimisega", kuid viimast õigustas ajalugu sellegipoolest üle seitsmekümne aasta. Samas tundub allakirjutanule kui 1992.a. surmasõlme ühele kaaspiloodile, et tollase "kelmuse" loeb ajalugu (mitte ainult Ajaloolane nr.1) õigustatuks ehk ka siis, kui lähiaegadel mõni hagimenetlus lõppekski otsusega kreeditoride kasuks miljonid välja maksta. Määratagu maksjaks kas Eesti riik või SEB. Kumbki ei anna selle peale otsi. M.O.T.T.
Selliseid järeldusi ei saaks endale lubada muidugi mitte ükski valijatele aru andev poliitik või aktsionäride ees vastutav pankur. Allakirjutanu, kui nende sündmuste veteran, osaline ja pealtnägija , tänaseks reservis oma käe peal askeldav jurist saab, võib ja on kohustatud seda tegema. Mitte raha, "vaid rahu, ainult rahu!" saatis A.Lindgren tänastele SEB-i aktsionäridele juba lapsepõlves kasuliku sõnumi.
Urmas Kaju, UK Asset Consulting
