Läti majandus on koomas. Esimeses kvartalis langes Läti sisemajanduse koguprodukt 18%. Suures ohus on IMF-i poolt Lätile lubatud laenu järgmine ülekanne juunis kuna Riia ei suuda kuidagi kinni pidada Rahvusvahelise valuutafondiga (IMF) kokkulepitud tingimustest.

„Läti majanduse kokkuvarisemine võib algatada ohtliku doominoefekti Ida-Euroopas,“ kirjutab RGE Monitor juhtivanalüütik Mary Stokes lõunanaabrite hetkeseisu kohta.

Stokes´i sõnul on Läti sisulise maksejõuetuse äärel. Juunis ootab Läti 1,7 miljardi eurost (26,5 miljardit krooni) ülekannet, see on üks osa IMF-i suurlaenust. Kuna Läti pole suutnud toime tulla eelarvekärbetega, siis märtsis juba lükati edasi 200 miljoni euro (3,1 miljardit krooni).

Hetkel kaupleb Läti selle üle, et valuutafond lubaks neile 7%-st eelarvedefitsiiti. Laenulepingus IMF-ga oli aga kokku lepitud 5% eelarvedefitsiidi määr. Isegi nii drastiline eelarve kärbe nagu 40%, ei pruugi Läti jaoks tähendada defitsiidikriteeriumisse mahtumist.

Stokes viitab, et näiteks Danske pank on Läti kärpekavale pannud nimeks „Võimatu missioon“. Kui juunikuus IMF raha ei anna muutub Läti maksejõuetuks. Reitinguagentuur Fitch on näiteks Läti krediidireitingu hinnanud rämpsu tasemele.

Stokes arutleb, et Läti pole oma raha devalveerinud eelkõige sellepärast, et soovib lähemas tulevikus liituda eurotsooniga. Nüüd, nagu märgib Stokes, on eurolootus muutunud üha enam unistuseks, nii kerkib ka küsimus, miks üldse Läti lati kurssi sel juhul hoida.

On kolm piirkonda, kes võivad Läti maksejõuetuks muutumise läbi kannatada. Tähtsuse järjekorras: Eesti ja Leedu, Rootsi ning Ida-Euroopa regioon üldiselt.

Stokes toob välja kolm faktorit, kuidas hoop tabab naabermaid. Esiteks kaubandussidemed. Teiseks ühised piirideülesed finantseerijad. Ning kolmandaks maineprobleem kui selline.

Läti on Eesti jaoks ajalooliselt olnud tähtsuselt kolmas ekspordipartner ja umbes 5-6 impordipartner. See on halb kombinatsioon, et eksport suurem ja import väiksem. Läti odavnemine, eriti kui peaks juhtuma devalveerimine, vähendab oluliselt meie eksport ning samas tõstab Lätist tulevat importi. Kokkuvõttes halvendab meie jooksevkonto defitsiiti.

Teine oluline ühisnäitaja on pangandus. Swedbank, SEB aga ka Nordea on olulised tegijad nii Eestis, Lätis kui Leedus. See võib olla küll juriidiline norimine, kuid Swedbank puhul on olukord eriti omalaadne. Lätis tegutseva Swedbank omanik pole mitte Swedbank grupp otse (Stockholm), vaid otseseks omanikuks on meie oma Eesti aktsiaselts Swedbank.

Läti pankrott tähendaks Rootsi pankadele suuri kahjumeid. See sööks nende pangandusgruppide omakapitali, mis omakorda tähendaks seda et rootslastel on üha raskem (raha jääb ju vähemaks) anda laenu ka Läti ning Leetu.

Kolmanda doominoefekti toetava tõsiasjana toob Mary Stokes välja kolme Balti riigi ühise tausta, ühise majandusarengu ja ühise maine. See on tegelikult seesama kui meiegi analüütikud väikese irooniaga räägivad Balti ühendriikidest pealinnaga Riias.