Analüütik maaelu ümberkorraldusest: riigipoolne administreerimine peab asenduma kogukonna OMA valitsusega

 (7)
Meeleavaldus Kärdlas
Meeleavaldus KärdlasFoto: Priit Simson

Praegune riigi ja haldusreform on taandunud matemaalitiliseks liitmistehteks, millel puudub tegelik plaan. Arvestades meie demograafilist arengut, elanike paiknemise muutust ning tulevaste kulude struktuuri, on eluliselt tähtis, et riigi poolne administreerimine asenduks kodanikuühiskonnast ja kodanikualgatusest lähtuva OMA valitsusega, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Olen riigireformi usku. Nüüd on lükatud protsessid käima. Tore.
Elu on läinud lustlikumaks, kui enne meenutasid reformi, eelkõige haldusreformi uudised rindeteateid kangelaslikest tõrjelahingutest, siis nüüd pigem massikihlusi. Ei möödu päevagi, mil mõni vald pole teisele teinud ettepanekut leivad ühte kappi panna. Isegi pulmakink on välja kuulutatud 100 000-400 000 eurot kosjalisele. Nagu pidevad mesinädalad oleksid saabumas. Meid kõiki on pulma kutsutud, sest pärast suurpulmi ootab meid kõiki vaid otsatu õnn. Oleme saanud selgeks liitmise-lahutamise tehte ja valmis maailma päästma. Tore: ammu oleks pidanud lahendama nii haldusterritoriaalse kui ka omavalitsusi puudutavad probleemid. Nüüd siis on hoog sisse saadud ja nagu ütles minister, protsessid on käima lükatud. Mis asi see õigupoolest käima on lükatud?

Kõigi reformide alus – üldkavand
Kuigi nii lustlik see olukord ei ole. Liitmistehe, mis oleks 15 aastat tagasi asja/ajakohane olnud, on tänaseks edasi nihkunud. Nüüd pole meil tarvis mitte ainult haldusreformi, vaid ka riiki ennast on vaja reformida. Meile jõukohaseks, mugavamaks. Just riigireform peaks olema kõigi reformide toetuspunkt. Üldkavand. Nagu juba Archimedes õpetas: andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast. Ilma toetuspunktita on vaid tühi rahmimine. Tulemusetus.
Eesmärk?
Meil ei ole toetuspunkti/üldkuvandit riigi reformimiseks, kuid juba me teeme reforme: haldusreformi, omavalitsusreformi. Isegi riigireformi. Kummaline. Kui loen, et valitsuse kavandatud riigireformi kohaselt on ministeeriumi haldusalast vaja koondada umbes x% või et haiglate personali matemaatiline vähendamine ehk lahutamistehe on riigireformi osa, siis sellised „käima lükatud protsessid“ tekitavad minus kõhedust. Kui meil pole riigireformi üldkuvandit, mis asi see siis on, mida me teeme? Kuidas me oskame midagi vähendada, kui me ei tea, milline on üldkuvand, eesmärk? „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk 2009. lk 16) Just- väheneb rabelemine. Tühitegevus. Seega, mis on eesmärk? Kas eesmärk on kokkuhoid? Kokkuhoid on kindlasti tähtis, isegi ülitähtis, kuid kokkuhoid ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend millegi saavutamiseks. „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.“ (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001, lk 127). Juba vanad kaupmehed oskasid öeld: “ Ära kardap see suur kahjum, kardap see väike tulu!“ Seega eesmärk peab olema. Visioongi. Unistust.

Seotud lood:

Matemaatikageenius?
Mina ei jaga seda seisukohta, et reform ongi see, kui kogu aeg KORRUTADA, et valdu tuleb LIITA ja kulutusi tuleb LAHUTADA. See ei ole reform! See on paikamine. Ajutine. Samuti korrutades-liites-lahutades ei tehta reforme, seda enam riigireformi. See on primitivism. Minu matemaatikaõpetaja oleks mulle öelnud „Istu kaks!“. Häda ongi selles, et ei riigi-, omavalitsus- ega haldusreformi ei saa teha matemaatiliste tehete kaudu. See reform, mida meie vajame on nii keeruline, et ka newtonlikust õuna pähe kukkumisest enam ei piisa, pigem vajaks see einsteinilikku rongijaamas istumist, et suhtelisusteooriat välja mõelda, kuid pigem ikkagi kvantmehhaanikalist lähenemist, mille järgi on palju õigeid vastuseid.

Loe veel

Kas me teeme reformi või midagi muud?
Enim räägitakse meil haldusreformist. Esimene küsimus: kas see mida me nimetame haldusreformiks on reform? Ei taha reformi definitsiooni alla mahtuda. Kui nõuka ajal läbikukkunud ühismajandeid miljonärkolhoosidega liideti, siis ei nimetanud seda ju põllumajandusreformiks. Oli küll ümberkorraldus, kuid omandisuhted ei muutunud, seadusi ja institutsioone ei uuendatud. Tegemist oli puhtalt optimeerimisülesandega, mitte reformiga. Teine küsimus: kui see tarvilik asi, mida me teeme oleks reform, siis kas see oleks haldusreform või omavalitsusreform? Räägime mõlemast, eraldi, järjestikku ja läbisegi. Igaüks saab „reformist“ või õigemini selle eesmärkidest isemoodi aru. Niimoodi võib õige järg käest ära minna

Riigireform kui üldkuvand
Just sellepärast oleks reformimisel pidanud alustama riigireformist, mis oleks andnud üldkuvandi, millist riiki me tahame, seejärel toetavad/täite- reformid (haldus-, omavalitsus-, avaliku teenistusereform). Nagu majaehitusel: kõigepealt ikka vundament, siis kõik muu. Kevadkonverentsil „Tuulelohe lend 2015“ esitas Jüri Raidla oma põhjapanevad riigireformi 10 käsku. Tulemus: protsessid lükati süsteemitult, analüüsimata, auditeerimata käima, „ … 10 käsku“ fragmenteerusid, lahustusid ja ununesid. Üldpilti pole. Me ei mallanud üldkuvandit valmis tegema ja seetõttu oleme oma reformiga suubunud jälle kord segadusttekitavasse arvumaagiasse. Üldkuvandi puudumisel polegi ju mitte mingit muud pidepunkti võtta, kui uhkelt raporteerida arvudest. Hea kerge välja pakkuda: kas 5000 või 11000? Ilusad arvud mõlemad. Arvumaagia ümberkorraldustes näitab vaid seda, et reformil pole keskset ideed, on vaid matemaatiline liitmistehe. Tuleb tunnistada, et ka see tehe on praegu hädavajalik, kuid see ei ole reform. See on omavaltsuste matemaatiline liitmine, optimeerimine.

Jälle punase ämbri dilemma
Miks ma nii pikalt arutlen terminite ja nende sisu üle? Reform või mittereform? Me peame asjade sisust ühtemoodi aru saama, muidu saame segaduse. Meil on rikkalik kultuur ja selle üks osa on vanasõnad, näiteks: pole tähtis mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüaks. Õige kah. Praegune optimeerimine murrab nii mõnegi hiire ja ilmselt ka … kassi, kuid kas piisavalt, kui me vaid optimeerime ja ei reformi?
Teisalt, ei ole tähtsust kuidas me midagi nimetame, kui me vaid sellest ühte moodi aru saame. Me võime punase ämbri siniseks saapaks nimetada, sellest pole ämbril sooja ega külma, kuid siis peame me kõik ka ühte moodi mõistma, et sinine saabas on tegelikult punane ämber. Ei tahaks kuidagi, et mulle sinise saapa asemel punane ämber tuuakse. Jalgupidi ämbris edasi kolistada on küll võimalik, kuid sisseharjunud sinised saapad on palju mugavamad. Mina olen tuliselt ebatõhususe lõpetamise poolt, nii omavalitsuse, kui halduse tasandil. Kui me plaanime teha haldusreformi, siis mida me teeme, kas haldusreformi või omavalitsusreformi. Need on kaks täiesti erinevat asja, erineva raskusastmega ja erinevate tulemustega.

Segadus: haldusreform või omavalitsusreform
Mida me teeme? Valitsuse tegevuskavas kokku lepitud kohaliku omavalitsuse reformi eesmärk on tugevad omavalitsused, mis suudavad kohalikku elu terviklikult arendada ja kus inimestele on tagatud heal tasemel ja kättesaadavad avalikud teenused. Haldusreformi seadus võetakse vastu järgmisel aastal. Haldusreformi „lehte“ lahti võttes on pealkirjaks „Haldusreform“, järgmine rida on „omavalitsuste ühinemine“. Seega haldusreform on omavalitsuste ühinemine? Justkui vabatahtlik? Kuid niisama lihtne see pole, omavalitsused (mille tegevus vastavalt põhiseadusele on iseseisev) millised ei vasta ekspertkomisjoni KOV „ideaalmudelile“, siis need iseseisvad KOV-d ühendatakse riigi sunniga. Tekkivad nn. vägisvallad. Kaua tehtud kaunikene, vägisi tehtud väetikene.
Kokkuvõtteks: haldusreform on omavalitsuse reform, milleks võetakse vastu haldusreformi seadus. Saite aru? Ei saanud?
Proovime uuesti: “Haldusreformi eesmärk on, et kõik Eesti omavalitsused suudaksid pakkuda tasemel avalikke teenuseid ja tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu“ Tore, elu läheb paremaks. Vist.
Tundub, et eelöeldus peegeldubki kogu reformi olemus. Vaid teenuste haldamise reform. Haldusreform on omavalitsused ja omavalitsusreformi taandanud põhiliselt riigi funktsioonide kohalikuks teenusepakkujaks, seda teenuse pakkumist optimeerides riigi jaoks. Omavalitsus on reformi silmis vaid riigi haldusüksus. Teeninduspunkt, kohalik saapaparandus.

Vald - teenusepakkuja
Tänane mudel on laias laastus järgmine: esiteks valla enda elanike kogutud raha ja tehtud töö eest osutatavad teenused (oma valitsuse loomulik olemus) ja teiseks need teenused, mida seaduse järgi peaks dr Riik pakkuma, kuid mida ta püüab vähempakkumise korras kohalikele sokutada Need teised teenused on nagu kahepere koer, kohustus on valla omad, kuid raha riigi oma. Kahepere koerad on üldiselt kasutud, söövad mõlema juures, kuid ülejäänud oleneb … Mida ma silmas pean? Väga lihtsustatult ja üldiselt: koolipidaja on vald, kuid raha tuleb riigilt, ühistranspordi korraldus lasub vallal/maakonnal, kuid raha tuleb riigilt, kohalike raviasutuste tööd korraldab justkui kohalik tasand, kuid raha saavad samuti riigilt, jne. Kui saavad. Kui vastutus on jagatud, siis head tulemust ei tule. Nende eelpool nimetatud teenustega peaks tegelema ja nende eest vastutama kas keskvalitsus- sellisel juhul on vallad teenuse tellijad või peab seadusandja andma valdadele maksubaasi ja laskma neil endil otsustada. Vaat see oleks juba reformi moodi. See oleks juba üldkuvandi küsimus.
Ega mulle maksude näppimine ei meeldi, sealt võib igasuguseid veidrusi välja tulla, kuid perspektiivis peame OMA valitsustele (lahku kirjutatult), mis tahavad oma tulevikku valitseda, andma võimaluse tõeliselt kohalikke probleeme lahendada ja ettevõtlust enda juurde meelitada. Ehk oskavad nemad paremini, kui meie mäe otsast.
Valdade liitmine või lahutamine ei mõjuta teenuste kättesaadavust, sest rahakotirauad asuvad ikkagi linnas. Selles mõttes oleks kasulik aru saada, kes ja mis me tegelikult oleme, mida me tegelikult teeme. Siis on ka lahendusi palju kergem leida.
Kokkuvõtteks. Kas kohalik omavalitsus on vaid riigi haldusüksus või on kohalik OMA valitsus, iseseisev kogukonna otsustustasand oma elu korraldamiseks. Kui vaadata mõttega trende, siis tänane „riik teeb, riik annab, riik pakub teenust“ ei ole just väga jätkusuutlik. Iga kogukond peab hakkama mõtlema, kuidas hakkama saada. Nagu soovitatakse raamatus „Võidujooks tulevikku“ osa minevikust tuleb ära unustada.

Kaugplaneetidest ja isevalitsusest
Kuidas teha haldusreformi on selge, riigil (või riigis) on haldusüksused ja neid riik vastavalt muutunud oludele ja vajadusele reformib. Kuid omavalitsuse reform? See põhiseaduslikult iseseisvat otsustusõigust omavate „üksuste“ reform on midagi hoopis muud. Kõik hakkab sõna ja mõtte erisusest. „Oma“ lähimaks vasteks annavad sõnaraamatud „omandus“, kuid jäägu see tublide valdkonnaspetsialistide pärusmaaks. Ma usun, et suuremale osale inimestest kangastub ilma mõtlemata pilt omavalitsusest, mis on OMA valitsus ehk midagi tänapäevase külaseltsi laadset, kus inimesed saavad kokku ja teevad ühiselt asju seal, kus riik on lahkunud koos oma teenustega: koole, kauplusi, postipunkte, side kiirlahendusi jne. See on inimeste meeles, kui nad kuulevad oma valitsusest, kuid meil ei ole omavalitsus mitte see inimeste ettekujutus, vaid riigi haldusüksus, teeninduspunkt. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole inimestele OMA valitsus, vaid … NENDE valitsus. Mingi bürokraatlik kaugplaneet. Teine galaktika. Kui teine galaktika, siis las nad toimetavad seal omasoodu, meie talitame“ omamuudu“. Kui kuuleme „kohaliku omavalitsuse üksus“, siis me ei sea seda samasse ritta oma talu, oma pere, ega isegi mitte oma koeraga. Ei? Nii, et ikkagi võõrplaneet, tihti riigifunktsioonide bürokraatlik dubleerija, suurtes omavalitsustes iseenese dubleerija. Mida suurem on omavalitsusüksus, seda kaugem on see omast, mõnes lausa nii kaugel, et omade valitsemise asemel on tekkinud isekeskis valitsemine ehk ISEvalitsus.

Muutuvate aegadega kohanemine
Kas selline omavalitsusüksuslik areng on jätkusuutlik? Pelgan, et pole. Miks? Ikka seepärast, et meid jääb vähemaks ja me jääme vanemaks. Oleks paslik läbi mõelda nii tegelik OMA valitsus reform, kui ka sellele vastav haldusreform. Praegune raskepärane omavalitsusüksuste pidamine koos kõigi nõukogude, valtsuste ja muude mutukatega pole enam (väga lähedases tulevikus) meile jõukohane. Tuletan vaid meelde, et riigi loomise järel oli vallavanem ikkagi üks kohalikest tublidest talunikest. Üks omadest, mitte palgaline ametnik. Amet ise oli auamet ja palgaline oli „vallaaparaadis“ vaid kirjutaja. Kõik. Hea lihtne ülal pidada, hea lihtne administreerida.
Oleks aeg ka meil vaadata tulevikku

Kõigepealt riigireform, kui üldkuvand paika - see aitab vähendada asjatut tõmblemist. Tuleb määratleda, kuhu panustada tulevikuvõidujooksu võitmiseks. „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus.
„Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001Lk 69). Kas pole targasti öeldud, kuhu panustada ja eriti mida unustada. Võiksime sellise tarkütluse lausa oma riigireformi motoks võtta.

Oma valitsus ja tulevik
Liitmislahutustehtelise haldusreformiga saame ilmselt ühele poole, kuid sellest on vähe, kui tulevikku vaadata. Pole põhjust loorberitele puhkama jääda. Arvestades meie demograafilist arengut ja paiknemise muutust ning tulevaste kulude struktuuri (milleks meil üldse raha jätkub), siis on eluliselt tähtis, et riigi poolne administreerimine asenduks kodanikuühiskonnast ja kodanikualgatusest lähtuva OMA valitsusega. Riigil lihtsalt pole ressursse teenuste pakkumiseks. Juba praegu me räägime parematest teenustest, kuid teenused on maalt lahkunud. Samuti on lahkunud suurte erasüsteemide teenused: kauplused, pangad, isegi pangaautomaadid. Viimane niit, mis maad maailmaga seob, on mõningane ühistransporditeenus. Kui ka see lahkub, on maailm enese maast lahti haakinud. Milline omavalitsusüksus peaks seal toimima? Kas endistest maavaldadest saavad vägisvallad ja tendentside süvenedes riigimajandid? See on majanduslikus mõttes täiesti mõistlik, kuid ei maksa siis hämada teenuste kvaliteedi parandamise soovist. See on kohatu. Loba. Küll aga oleks mõistlik pakkuda süsteemi, mis aitaks seda auku täita. Osa ja ilmselt suure osa kulutustest peavad üle võtma kogukonnad ja neid ei saa käskida koole, kauplusi, haiglaid, ühistransporti luua, nad teevad seda (või siis ei tee). Jah ma saan aru, et minu mõte on harjumatu, kuid külanõukogud taoti valdadeks 25 aastat tagasi. Oleks päramine aeg mõelda järgmisele sammule – tõelisele riigireformile. Ei vägisvald ega 80 või 1000 inimese koondamine ilma riigi funktsionaalse muutmiseta ole riigireform, see on Browni liikumine, kuid „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.” (. G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001. lk 157). Just loovust sooviks kõigile selles protsessis.