Analüütik riiklikest üürikorteritest: see on nagu kurgumandlite operatsioon kõrvade kaudu

 (101)
Liisa Oviir
Liisa OviirFoto: Andres Putting

"Ja kiireim tee populaarsuse saavutamiseks on raha kulutamine. Riigi raha. See teeb nad populaarseks oma ministeeriumis, partei juures, Alamkojas ja pressis. Kulutuste kärpimine teeb igaühe ebapopulaarseks." (J.Lynn, Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 lk 182) See tõdemusega oleks heaks lähtekohaks meilgi vohava populaarsusihaluse hindamiseks. Kõik tahavad olla populaarsed, eriti siis kui keegi teine maksab. Pea iga nädal toob mingi ideepojukese, mida riik (st meie) peaks kinni maksma.

See "riigi raha" on ju tegelikult meie raha. Populaarlubadustega käib alati kaasas mingi õilistav müüt. Just sellesse ritta kuulub riiklikult toetatud üürikorterite (TÜK) programm.

Milleks meile riiklik sekkumine? Kummaline, kas ehitajad ei oska kortereid ehitada? Oskavad ju! Kallis? Kuid ka kingad, juust ja vorst on osadele inimestele kallid. Võib-olla tuleks teha riigivorstid. Teeme üldise õnne nimel "odavat riigivorsti"?

Riiklikult toetatavate vorstide programm? Siis ei lähe inimesed Eestist ära? Jabur mõte ju? Hinnamanipulatsioon siin ei aita, pigem vastupidi, lahkumise põhjused on hulka sügavamad. Riiklik hinnamanipulatsioon meil juba oli (kiluvõileivad, jahuussid).

See tee osutus hukatuslikuks, sest valed hinnad andsid vale hinnasignaali. Vale signaal tekitas vääras suunas arengut majanduses. Vale areng majanduses viis vaesumiseni, üldise vaesumiseni. Kas proovime jälle? Pilvepiiril ei armastata teha tasuvusanalüüse, arvestada kõrval ja järelmõjudega, teeme siis meie selles osas mõned mõtteharjutused.

Seotud lood:

Uuringud ja nende "õige" tõlgendamine

Seekord on MKM tellinud vähemalt F&A küsitluse, mille eesmärk oli uurida elanike hoiakuid, vajadusi ja motiive eluasemeturu olukorra kontekstis. Ärgem laskem ennast segada uuringu ilusast nimest, sest eesmärk oli ennekõike riiklikult toetatud üürielamute programmi väljatöötamine.

F&A uuring oli põhjalik ja inforikas, kuid erinevalt tellijate rõõmusõnumist ("oh kui tore", 26 % tahaks elada TÜK-s), lugesin mina uuringust välja hoopis teist sõnumit. Vastanutest 9% plaanib väga kindlalt elukoha vahetust ja veel 23% peab seda tõenäoliseks tulevikus (täitsa mõistlik, ise olen kolinud 5-6 korda).

Neist oli vaid 8% suure tõenäosusega huvitatud TÜK-st. 11% küsitletutest arvas TÜK-ist, et "miks mitte, kui pakutakse". Eesti vanasõnagi ütleb: "võta kui antakse, jookse kui lüüakse", miks siis mitte võtta. Seega mingit erakordset kolimiskihku ja TÜK-i ihalust küsitlus ei näita, pigem paiksust ja oma isikliku eluaseme hankimise soovi.

Vaevalt, et need 85% vastajatest, kes elab endale kuuluvas eluruumis, tehes pingutusi, nii et püksirihm tõmmatakse selgrooni kokku (remonte, haljastus, kindlustus, maksud), peaksid kinni maksma teiste inimeste eelisüürihinna. Midagi tundub valesti olevat selles probleemipüstituses ja lahenduse teedes.

Õpetaja õpetlik näide

Mis siis on valesti? Vananenud mõttemudel? Mulle andis otsa kätte üks usutlus, kus poliitinimene väitis, et korteriüür pidi olema kallis isegi … õpetajatele. Ega see odav ole. Kuid kui TÜK ehitamise põhjenduseks tuua "kurblik" näide, et kaks rikkaima valla õpetajat läksid Soome koristajateks, sest nad ei jõudnud õpetajapalga eest korterit üürida, siis see põhjendus lihtsalt jahmatab. Te ei saanud aru?

Kui te nüüd eelnevat mõttepojakese tõlgiksite, siis on asjaolud niimoodi, et rikkaim vald (vald on ju koolipidaja) ei maksa oma õpetajatele jätkusuutlikku palka. Miks? Selle asemel, et meie lugupeetavad õpetajatele maksta väärika töö eest väärikat palka, planeerime me neile sotsiaalabi korterit?

Sõltlase staatust? Kerjakotti? Uskumatu. Niimoodi loome vabade väärikate kodanike asemele sõltlaste kihti, kes omakorda hakkavad õpetama välja järgnevaid sõltlasi. Toetuste nõudjaid. Me kõik anname lastele edasi oma kogemust, millist kogemust annab edasi õpetaja, kellele ei maksta väärikat palka?

Selleks, et üürida endale väärt korteri, ei pea tegema mingi riigi poolset hookus-pookust, solkima turgu, tekitama sõltlasi. Tuleb vaid maksta tegelikult väärt töö eest väärt palka. Muide kordan üle, et tegemist ei ole mingite "pahade" ettevõtjate palgalistega, vaid riigipalgalistega.

Nendele palga maksmine on nendesamade poliitinimeste otsustada, kes unistavad raha uputamisest ebatõhusatesse TÜK-sse. See on nagu kurgumandlite operatsioon läbi alternatiivavade, mitte suu kaudu. Prrr. Või ongi TÜK-de eesmärgiks (tänulike?) sõltlaste ringi laiendamine?

Järelmõjud

Mnjah, minnes "odavate riigikorterite" teed, toodame veel juurde veel ühe sektori, kus õigete võtetega turg areneks, kuid lihtsustatud "head tegemisega" tekitame lisakoormuse eelarvele aegade lõpuni. Tulu asendub kuludega.

Tekitame ka kasvavad "korterijärjekorrad", sest miks mitte "võtta, kui antakse". Kuid me tekitame juurde ka "järjekorra pidajad" - korruptsiooni kasvupinna.

Lõpptulemusena ei tea me enam: milline on õige (õpetaja) töö hind, milline on õige üürihind, milline on korteri hind, suureneb koormus eelarvele, suureneb bürokraatia, suureneb korruptsioonioht. Halb keskkond suurendab väljarännet. Vaat selline järelmõju.

Kõrvalmõjud

1) … ja nii nad tapsid turu. TÜK ehitamine on vaid üks kild kinnisvaraturu mosaiigist (normaalne kinnisvara turg, laenuturg ja konkurentsil põhinev korteriüüriturg). Üüriturg on samasugune turg nagu iga teinegi, see areneb vastavalt vajadustele/võimalustele.

Ettekujutus "üürikatest", kui räämas paneelikast on tänaseks vananenud. Nõudlus on juba tinginud kaasaegsete mugavate korterite tuleku üüriturule. Dr Riigil pole vaja selle pärast muretseda, ettevõtjad juba tegelevad "vajaduste rahuldamisega".

Need ettevõtjad, kes on üles ehitanud kvaliteetkorterid, on ka tõsiseltvõetavad maksumaksjad. Kui nüüd Dr Riik sekkub turule, siis kuidas peaksid sellesse suhtuma ettevõtjad, kes on oma investeeringud teinud turusituatsioonist lähtudes?

Muide, kas ettevõtlusministritel on mingit puutumust ka ettevõtlusega või on see vaid kolmas modifikatsioon sotsiaalministrist? Kas lõhkudes arenevat üüriturgu TÜK-ga saame rikkalikuma üürituru ja valikuvõimaluse, või hoopis vaesema, sest tänased turuosalised lahkuvad turult?

2)… ja nii nad tapsid maaelu. 85% vastajatest elab enda omanduses olevas eluruumis. Näha on, et oleme omanikrahvas, samas alati pole mõtet omada (muutuvad töökohad) või võimalust (kehv krediidivõime ostuks) selleks. Uurimus näitas, et "väiksemates kohtades" on TÜK-i mõju väiksem.

Õige, töökohad on ju põhiliselt tõmbekeskustes, pigem isegi kahes linnas Tallinn ja Tartu, millel on kasvupotentsiaali. Seega asukohaliselt ja tõhususelt on suurlinnadesse TÜK-ide ehitamine eelistatav, sest sinna tahetaksegi.

Pealegi TÜK maja peab olema mahukas, et sellel oleks mingitki ehituslikku ja ekspluateerimislikku mastaabisäästu. Küsitlusest selgus, et pea pooled inimesed, kellel oleks plaanis kolida teise linna ja selliste üürikorterite saamise võimalus sihtlinnas suurendaks nende soovi sinna kolida. Mis tähendab, et regionaalpoliitilist mõõdet pole.

Vastupidi see tõmbab inimesi väiksematest kohtadest ära. Maad ei saa täita TÜK-ga, sest siis oleksid need tühjad, neid saab ehitada vaid keskustesse. Suurtesse keskustesse. Keskustesse rajatud TÜK-d ei aita mitte kuidagi ääremaastumise vastu.

3)… ja nii nad tapsid eneseabi pensionifondid. Mis on eneseabi pensionifond? Paljud meist ei usu sambajuttu, kui õnnelikku pensionipõlve alust. Mida teha, mitte kõik ei ole ettevõtjad või börsihaid, kuid tuhanded kodanikud on ise loodud oma alternatiivse tulevikufondi.

Need on inimesed, kes pole käsi pikal oodanud lootusetult mingit müstilist kodanikupalka, riigipensioni ega muud armuandi, vaid on aktiivselt/iseseisvalt teinud oma oskuste ja võimaluste piires investeeringud tulevikku – ostnud korteri, eesmärgiga seda üürida.

See on ka üürituru kõige haavatavam osa. Muide, see on oma massi tõttu ka turgu kõige enam stabiliseeriv faktor. Mida te ütlete neile tuhandetele inimestele (valijatele?), kes on oma pensionisamba üles ehitanud üürikorteritulule. Kas head tegemine paarile ehitusfirmale ja mõnele sajale eelisüürilistele kaalub üles pensionivaesuse levimise?

Me teeme midagi väga valesti, kui inimesed ei ole võimelised oma teenitud (rõhuga "oma teenitud") raha eest sõitma ja elama. Meie, selle asemel, et oma majanduskeskkond tulu tõstvamaks muuta (tõsta ettevõtlusjulgust/kindlust) püüame igapäeva loomulikke teenuseid muuta sotsiaalabi teenusteks.

Seeläbi põlistades valesid arenguid? Miks? Selleks, et see tundub kõige lihtsam? Mugavam? Kui käredal talveõhtul rampväsinult läbi tuisu tatsata, siis võib korraks hange puhkama heitmine ka olla mugav, kuid sellel on fataalsed tagajärjed. Just seepärast peaksime nõudma, et igas ideekomplektis peavad olema ka järel- ja kõrvalmõjude analüüs, mitte rahulduma populaarjutuga.