Analüütik: uus kriis põhjustab sotsiaalseid rahutusi

 (18)
Londoni rahutused
Reuters/Scanpix

Swedbanki makroanalüütik Annika Paabut rääkis Delfi Majandusele, et uus kriis saab alguse määramatuse kasvust ja poliitiliste otsuste viibimisest, mille tagajärjel süveneb vaesus ja tööpuudus, mis omakorda tekitavad aga sotsiaalseid pingeid ja isegi rahutusi.

Millisena näete uut majanduskriisi, kui lai see võiks olla ja mis on selle tagajärjed?

Uus majandusmõõn võib meie hinnangul alguse saada määramatuse kasvust ja/või poliitiliste otsuste viibimisest. Ehk teisisõnu - usaldamatus kasvab just seetõttu, et ei ole piisavalt informatsiooni tegeliku olukorra kohta. Peaasjalikult puudutab see eelarveprobleeme arenenud riikides ja seda, et poliitilisel tasandil on lahenduse leidmine viibinud kohaliku võimu pärast kemplemise vmt põhjuse tõttu. Viimase aja arengud on näidanud. et üha enam on majanduse prognoosimine seotud poliitikaanalüüsiga - suurem osa määramatusest on seotud just poliitiliste otsustega.

Olete varasemalt maininud, et seekordne kriis võib kaasa tuua sotsiaalseid rahutusi. Mida olete silmas pidanud?

Araabia kevadet silmas pidades võib ju üsna otseselt väita, et rahutused on alguse saanud vaesusest - kui inimestel puuduvad sissetulekud ja töö, siis tekib rahulolematus ka valitseva riigikorra suhtes (olen kuulnud kasutatavat terminit 'leivarevolutsioon'). Kui nüüd aga vaadelda olukorda Euroopas, siis algtingimused majandusaktiivsuse langemisel on üpris sarnased (juba praegu on tööpuudus probleemiks). See tähendab, et suur hulk inimesi on silmitsi olukorraga, kus ei ole tööd ega sissetulekut (siinjuures tuleb arvestada, et eelarvekriisi tõttu püüavad valitsused ju ka kulutusi kärpida ehk võimalik on erinevate sotsiaaltoetuste vähenemine ja/või kaotamine) ning paranemist se's osas näha ei ole. Selline olukord toob rahva tänavale.

Seotud lood:

Mis võiks olla need hoovad, mis uut kriisi võiksid pidurdada või tema tulekut takistada?

Konstruktiivsus poliitilisel tasandil on minu hinnangul võti kriisi ennetamiseks. Keegi on ka meedias välja öelnud lause: "vähem tsirkust, rohkem leiba!", mis minu arvates võtab olukorra üsna kenasti kokku. Seni on (eelmise kriisiga tegeledes) lahendusi edasi lükatud. Toetusmeetmetega üritati päästa olemasolevat süsteemi, ent see ei ole jätkusuutlik. Selline olemasoleva olukorra säilitamine päädis vaid kasvavate võlgadega ning hoopis süvendas probleemi. Lahendus on üsna lihtne - ei tohi elada võlgu ning paljud poliitiliselt ebapopulaarsed otsused tuleb teha nüüd (kulutusi kärpida, makse tõsta jmt). Parem, kui need oleks tehtud juba eile, ent siis oli ilmselt poliitilist tahet vähe. Jutt käib siis vanadest Euroopa Liidu riikidest.

Eesti on se's mõttes erandlik riik. Meie majandus kasvab ning areng on oluliselt tasakaalustatum kui varem ning seega maailmamajanduse oluline aeglustumine ei kandu Eesti majandusse üle just samas mahus. Kuigi, pean möönma, et kui meie peamiste kaubanduspartnerite nõudlus Eesti toodete ja teenuste järele kahaneb oluliselt ning seda saadab eelnimetatud usalduskriis, võib ka Eesti majandusel kehvasti minna. Viimase aasta jooksul on Eesti majanduse areng toetunud ekspordile, kuid nüüd on üha enam määrav sisemaine nõudlus. Viimast aga mõjutab seesama müütiline määramatus ehk kui finantsuturud muutuvad taas sama ettevaatlikuks, kui võis täheldada peale Lehman Brother'sist alguse saanud kriisi, siis ei pruugi ka Eesti ettevõtjad ning välisinvestorid olla sedavõrd altid investeerima. See omakorda tähendab vähem töökohti ning kesisemat sissetulekute kasvu. Samas on majanduses piisavalt ka reserve kogutud, et lühiajalised ebameeldivused üle elada ja tulem ei saa olla sama suur, kui eelmise mõõna ajal.

Kuidas valmistada ennast ette uueks kriisiks?

Toetusmeetmete mõju järgnevatel aastatel oleks ilmselt pisike ja lühiajaline. Mitmed võimalused on juba kasutatud ning täiendavaid meetmeid ei saa võlgades riigid enam enesele lubada. Majanduste ergutamiseks on majanduspoliitilistel otsustajatel peamiseks hoovaks (minu tagasihoidliku arvamise järgi) vaid kiire ja konstruktiivne koostöö ning majandusreformide läbiviimine.

Mida saavad teha kohalikud elanikud, ettevõtted ja valitsus, et uuele majandusmõõnale vastu astuda? Minu soovitus on üsnagi tavapärane - tehke oma otsuseid lähtuvalt ratsionaalsetest kaalutlustest, mitte emotsioonidest. Vajaliku puhvri tekitamine säästude näol on igati ratsionaalne.

Miks on nii Euroopa, eurotsooni kui USA ponnistused luhta läinud?

Toetusmeetmed suunati ju pigem olukorra säilitamiseks. Näiteks USAs püüti hoida autotööstust väitega, et see tooks kaasa veelgi madalama majanduskasvu ning suurema hulga töötuid. Ent majandus on samuti muutuv - üks haru taandub, teine tuleb asemele. Seega, selline kunstlik ülesupitamine võib küll lühiajaliselt toimida, ent on kulukas ning lõppkokkuvõttes mitte nii otstarbekas. Tahan siin väita seda, et muutusi ei tasu peljata. Ehkki jah, see võib tähendada ebamugavaid olukordi, kus ühel hetkel peab valitsus tegelema suure hulga töötutega, et neid taas tööturule integreerida (kahanevast sektorist vabanenud töötajate oskused ja teadmised ei pruugi olla nõutud kasvavates sektorites). Olen pigem seda meelt, et valitsus peaks majandusse sekkuma nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädapärast tarvis. Oleme ju näibnud isegi, et olenemata sellest kui tark on planeerija, kõike ette näha on vägagi keeruline ning info kogumine, töötlemine jmt võtab liialt aega. Ehk siis plaanimajanduse efektiivsus jätab vägagi soovida.

Samas kõlab see kõik takkajärgi tarkusena ja ega siin ole majandusteadlasedki ühel meelel: ühed ennustavad majandusteoreetilise paradigma muutust (tõsi, mitte üleöö), teised väidavad, et lühiajaliselt on/oli majandusse sekkumine õigustatud.