Analüütik: valimiste sürpriis. Kõigile rohkelt... mittemidagi
Kuid kas on? Seega peaksime enne uute lubaduste tõesuse kaalumist vaatama kõigepealt kuidas on meie elu edenenud tänaseks? Või kas see on üldse edenenud tegelikkuses või vaid võrreldes vastanditega? Nii ongi, et kõik suuremad pidukonnad on leidnud oma mugavusvastase ja tümitab seda täie mõnuga. Kuid mis kasu meile teiega sellest on? Ei olegi, meile on see kulu, kuid pidukondadel aitab vägeva vastase maalimine peegeldada selles võitlemises omaenese vägevust. Kahjuks sinna kogu vägevus jääbki, võhma rohkemaks ei jätku, kui propagandaks.
„Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (Georgi Potšeptsov „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018).
Seega igas mängus on hädasti vastast vaja, no mis sa ikka tühja iseendaga mängid ja vastu seinea vigurpalle kõksid. Kui vastast ei ole, siis tuleb ta luua. Nüüd siis on kõik endale mängupartnerid/vastased leiutanud, mäng on käivitunud kongresside ja loosungite säras
Sütitavast kongressist märja kompressini
Mulle kongressid meeldivad, sellised rõõmsameelsed, palju lubavad (kuid mitte paljulubavad), ka hoiatavad (ärge alluge provokatsioonile). Eh, veidi vanaaegne aga vahva nagu stand-up ülesastumised ja teised lustakad lavatükid. Mind arveametnikuna huvitavad muidugi kõikvõimalikud uusmatemaatilised avastused ja tuletised. Puhas nauding. Jälgin huviga, kuidas kõik kongressiosalised on järjekordse perpertum mobile leiutamise üle rõõmsad, patsutavad üksteist õlale ja kinnitavad selle õiglast eesmärki tormiliste ovatsioonidega. Kui loed poliitloosungit, et Meie edu saladus on, et seisame iga inimese heaolu eest küsimata, kus ta elab või kellena töötab, millist maailmavaadet kannab või mis soost ja rahvusest ta on. See keskne põhimõte eristab meie koduerakonda kõigist teistest, siis kõlab see nagu (h)igiliikur, univarsaalpesupulbri reklaam või aritmeetiline ime.
Kuid nii nagu universaalpesupulber ei aita mitte igat pesu puhtaks teha (osa jääb mustaks ja osa laguneb ära) nii ei saa üks poliitjõud seista iga inimese heaolu eest. Erakonnad saavad vaid luua või mitteluua keskkonna, kus inimesed ise enda heaolu kasvatamisega hakkama saavad. Vaadates järjekordselt välja paisatud kauneid sütitavaid sõnajadasid ja hinge poeb kartus, et kus siin nüüd järgmine heategu, nagu märg kompress, tulemas on. Midagi pole teha, kui kellegi heaolu kasvatatakse administratiivselt, siis lähtudes energia jäävuse seadusest peab kellelegi heaolu vähenema. Heaolu administratiivsel „tõstmisel“ on järelmid, täpselt nii nagu olid järelmid maksusüsteemi segi löömisel.
Käesoleva sajandi suurim maksureform?
Tuleb tunnustada Dr Riigi juhtjõule selle eest, et leidis mooduse kuidas tagaukse kaudu anda eluõigus oma ammusele unistusele, astmelisele tulumaksule. Seda tehti väga nutikalt tagaukse, maksuvaba tulu tõstmise, kaudu . Partnerid mängiti üle. Kuigi ettepanek tuli partnerilt, siis seda ei mäleta enam keegi, sest suurvend on teada andnud, et just nemad tõstsid tulumaksuvaba miinimumi keskmise ja madalama palgaga inimestele 500 eurot kuus.
Sajad tuhanded inimesed võidavad nüüd igakuiselt 64 lisaeurot. See on käesoleva sajandi suurim maksureform, mida ei söanda ükski erakond enam tagasi pöörata. Tore, kuid miks Dr Riik ei räägi nendest sadadest tuhandetest kelle tehti märga kompressi, kelle heaolu vähendati. Hakkame peale kasvõi pensionäridest. Aasta alguse Sotsiaalkindlustusameti uuringust selgus, et võrreldes läinud aasta detsembriga vähenes 60 644 töötava pensionäri ehk 57% aktiivpensionäridele väljamakstud pension. Selline meede siis vanemaealise elanikkonna pensionipõlve parandamiseks ja tööga hõivatuse turgutamiseks? Veider, aga tõsi.
Kui neid sambaid ees ei oleks...
Kui pea 60% aktiivpensionäridest kaotasid pensionis, siis miks üldse pensionifondidesse raha koguda? On ju nemad need, kellel üldse midagi II sambasse koguneda saaks ja kes usinasti täidavad ka I sammast? Tegelikult on pensionide sundkogumine (I, II sammas), kui vanaduspõlve kindlustamise vahendid, kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla … ületähtsustatud. Nagu äsjane OECD pensioniuuring (10 aastat) kujukalt näitas, siis on turgude tõus siinsetest fondidest mööda läinud ja meie pensionifondide reaaltootlus on –1,3%, mis on viletsaim tootlus Euroopa riikide seas. Samas parimaid tootlusi tegid Holland (4,4%) ja Sloveenia (4,6%).
Eelmisel aastal oli meie pensionifondide reaaltootlus -0,1%ga nn rikaste riikide klubi (OECD) liikmesriikide tagant teine tulemus, jäädes alla inflatsioonile. Veel nukrama pildi süsteemist maalib asjaolu, et osad meie omamaised fondid on 10 aasta keskmisena saavutada kasvuks 6-6,5%, mis tähendab, et teised mitte nii omamaised, põletavad meie raha kiirusega -3/-4% aastas. See näitab ilmekalt pensionirahade opereerimise mehhanismi süsteemset viga. Nii, et meie kogumine pensioniteks on kokkuvõttes keskmiselt kulu, mitte tulu. No nagu negatiivne intress pangahoiustelt. Põhimõtteliselt on selline „kogumine“ piinlikkustvalmistav, lausa skandaalne, sest suurendab lõhet kogutud (loe: raisatud) raha vähenemise ja oludest tingitud vajaduste kasvu (maksumaksjate vähenemise/vananemise, inflatsioonist tingitud elukalliduse ning ravikulude tõusu) vahel.
Nüüd püüavad poliitinimesed valimiskünnisel üksteise võidu pakkuda „ekstrapensionitõusu“. Juba on tehtud pakkumisi tõsta 100 eurot ja kohe trumbati see teise pidukonna poolt üle nagu oksjonil. Kõik pole veel oma pakkumisi teinud, nii et ootame huviga milliseid pakkumisi meie raha eest tehakse. Ning jällegi, selline tee võib tunduda küll hetkel hädavajalik, kuid näitab veelkord, et pensionikogumise süsteem on rikkis. Pension peab kogunema isiklikust panusest st et majanduskeskkond on vaja muuta vastavaks. Selliseks, mis võimaldab koguda vahendeid ja lisavahendeid pensioniteks.
Riigieelarvest raha pensionifondi kühveldamine on enesepettus ja jätkusuutmatu. Kindel allakäigu valem. Selliste pakkumuste kurbloolisus on selles, et need muudavad ikka irdunumaks inimeste tööpanusest ja see on kehv variant. Isiklik huvitatus, mitte sõltuvus „andjatest“, on edu aluseks. „Andjate“ edu aluseks on andmisvõime, meie edu aluseks loomisvõime. Kui meie loomisvõime pööratakse poliitmaailmas poliitinimeste andmisvõimeks, siis kaob sidusus töö panuse ja selle tulemuste vahel. Kui võrdsed võimalused asendatakse võrdsete tulemustega, siis kaob isiklik huvitatus. Kaob isiklik huvitatus, kaob ka areng ja olemegi tagasi riikliku ebaefektiivse plaanimajanduse manu. Just isikliku huvitatuse lisainstrumendiks loodi nn II sammas, kuid see osati niimoodi ära nätsutada, et seda enam polegi. Miks? Sellepärast, et andjad võivad olla ka võtjad, nagu on ka juhtunud.
Raiudes sammast, mida enam polegi
Pensioni II samba käivitamisest alates on käinud selle vastu ka võitlus, vahel intensiivsem, vahel selline partisanlik. Tõsi on, et tootlused sellelt on kehvakesed, kuid ilmselt on selle põhiväärtuseks mitte niivõrd tootlus, vaid tunne, et see on maksja enda oma. Omanikutunne noh! Tal on võimalus anda oma panus oma pensionipõlve eduks. Teoreetiliselt muidugi. Kuid kas sellel süsteemil on ka mõtet (sest need, kes teenivad miinimumpalka, nendel koguneb sinna natukene eimidagit ja ka kõrgepalgalistel koguneb praeguse seisuga 60-70 euroni jagu kuus) on omaette küsimus. Individuaalselt ei kogunenud inimestel II sambasse just palju, kuid ikkagi oma. Nüüd selgub, et me kõik oleme asjade käigust valesti aru saanud, mingit II samba pensionit enam ei ole. Kuidas nii?
Vaadake, Dr Riigi uhkus -„käesoleva sajandi suurim maksureform“ - on selle likvideerinud. Nii nagu minu auväärt vanem kolleeg teada andis, siis tema pension langes „õiglase riigi“ tulemusena 50 eurot. Selline heaolu kõigile siis? Mõtlete, et no ja siis? Üksikjuhtum? Kuid ei ole üksikjuhtum (61 000 aktiivpensionäri ei saa olla üksikjuhtum) sest kui mõelda selle maksureformi tulemile laiemalt, siis temalt ja tuhandetelt teistelt aktiivpensionäridelt varastati II sammas. Te ei saanud aru? Väga lihtne, minu kollegi teise samba väljamakse oli 50+ eurot, pension langes 50 eurot, nii et II sambasse kogutust on ta ilma ning mõni euro mis + ja – vahele jäid need krõbistab inflatsioon ära. Iga kuu. Nii, et kui mõned poliitinimesed teevad ettepaneku likvideerida II sammas, siis … Hilja juba, Dr Riik on II samba sisuliselt likvideerinud nii nagu muudelgi juhtudel oma tagaukse strateegiaga.
Kokkuvõtteks, need, kellel enne ei kogunenud II sambasse ei midagi, ei kogune nüüdki ja nendel kellel enne kogunes midagigi, siis nüüd koguneb nendel samuti ei midagi. Selline õiglus ja heaolu siis. Kõigile. Vägev põhi heaolu kasvule. Õigemini nüüd võiks II samba ümber defineerida pensionikindlustuse instrumendist (et paremat elukvaliteeti vanuigi saavutada) kahjukindlustuse instrumendiks Dr Riigi „heaolu kasvu kõigile“ vastu. Juba Friedrich Suure tõdes, et : „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”, nii on, nii jääb.
Tasumistunnist
Kuid II samba likvideerimine on vaid osa „sajandi maksureformi“ tulemitest, see osa, mida me juba teame. Kuid olemuselt lihtne reformikene on andnud ootamatult väga mitmekihilise järelmi. Nagu maksuhaldur teada on andnud on neid kes on saanud lisaeurosid, kuid ei kvalifitseeru selleks samuti 60 000 ringis. Võib arvata, et aastalõpupreemiad tõstavad selle arvu reipalt kahekordseks. Nemad peavad kevadtalvel oma võlad Dr Riigi ees kustutama. Saabub tasumistund. Nemad on nagu protsendita laenusaajad. Kuid võlg on võõra oma. Nemad saavad järgmise aasta alguses laenuandjalt teatise, et nad oma võlad kustutaksid.
Kuid kui me võtame selle probleemi lahti, siis on need just need inimesed, kellel niigi raha napib, ehk kõik kulubki hädavajadusteks ära. Kui seni ootasid tuhanded kevadist maksutagastuspäeva ja MTA andis sel aastal teada, et esimeste tundidega deklareeris oma tulusid 70 000 inimest, neist 12 000 esitas deklaratsiooni nutitelefoni vahendusel, siis see näitab, kui kitsastes oludes elame. Vaadake, see toimus veel enne tööpäeva algust, mis näitab, kui arvel on iga euro, mis meil on. Suure tõenäosusega olid nemad need kõige hädalisemad. Kuskohast võtavad nemad kevadel sellise hiiglasliku summa ehk umbes terve kuu palga, et Dr Riigile oma liiginnukad või valearvestuslikud lisaeurod tagasi maksta?
Nähtamatud riigi võlakirjad
Kuid see, et 60 000 inimest on Dr Riigilt võtnud protsendita laenu, ei tähenda seda, et laenukulusid kannab Dr Riik isiklikult. Tema polegi „oma raha“, tema on vaid meie raha ümberjagaja. Seega laenuandjad oleme me ise, näiteks need 60 000 aktiivpensionäri või noorpered, kus käiakse mitmel kohal tööl, et perele kindlat materiaalse põhja luua. Nemad ongi laenuandjad. Tuleb tunnistada seda, et Dr Riik on maha saanud järjekordse mustkunstitrikiga, ta on müünud meile nähtamatuid võlakirju ja nii osavalt, et me isegi ei ole sellest aru saanud.
Kuidas siis niimoodi? Me ostsime selle võlakirja lähtudes Dr Riigi regulatsioonidest, enda kainest kaalutlusest ja ohutundest, sest MTA soovitas reformi rakendumise eel, et kui aasta sissetulek on raskesti ennustatav, on võimalus jätta maksuvaba tulu arvestamata, et vältida juurdemaksmist. Väga hea soovitus. Nii selgubki, et Eesti maksumaksjad on soovitust kuulda võtnud, olnud konservatiivsed ning pole ära kasutanud täies mahus neile ette nähtud maksuvaba tulu. MTA andmete alusel oli kaheksa kuuga kasutanud oma maksuvaba tulu maksimaalselt ära 47% tulu saanud inimestest. Kuid samas on maksuvaba tulu osaliselt kasutamata jätnud 458 000 inimest kokku 89,1 miljoni euro eest. Maksuvaba tulu on kaheksa kuuga rohkem kasutanud 57 000 inimest 8,7 miljoni euro eest. Vaat niimoodi, oleme ostnud heauskselt nähtamatuid intressita võlakirju 80+ miljoni euro väärtuses.
Kuid reformil on veel teisigi kihistusi nagu näiteks mainitud aktiivnoored, kelle reaalne sissetuleks „reformist“ solvavalt vähenes. Kui mõne pidukonna „selge eesmärk on ehitada õiglast riiki kõigile sh. kõigi suhtes austavat, võrdselt kohtlevat ja õiglast Eestimaad, siis kas see maksuvangerdus tekitas noortele peredele, kes käivad edu nimel mitmel tööl tunnetuse õiglasest riigist ja õiglasest kohtlemisest? Kellega võrreldes või kelle tasandile teda võrdselt koheldi?
Tõsiasi on aga see, et ümberjagamine ei too meile õitsengut juurde, vaid julge majandusstruktuuri muutusi õhutava keskkonna loomine võimaldab üldist elujärge tõsta. Kuid see on muidugi tunduvalt keerulisem, kui ümberjagamine. Kuid just uutele ümberjagamistele viitavad mõningad värsked valimisloosungid. Kui nüüd niimoodi vaadata, siis võib-olla oleks vaja loosungit ajakohastada, mis kõlaks umbes niimoodi, et „Seisame iga inimese heaolu ja … ka mitteheaolu eest küsimata, kus ta elab!“?
Kaasnevad ohvrid ja „sõbralik tuli“
Võib arvata, et väikesest maksumuutusest, mida nimetatakse hellitavalt sajandi maksureformiks, selliste kõrval ja järelmõjudega otsustajad arvestada ei osanud. Polnud kogemusi. Siiski on iga eduka reformi (ja isegi nii pisikese muudatuse nagu aktsiisimuutuse mõju) hindamine eduka reformi aluseks. See, et osadele inimestele sai veidi rohkem raha kätte ja teistel sissetulek vähenes, ei saa olla ju reformi eesmärk. Või oligi eesmärgiks pensionäride raha ümberjagamine mittepensionäridele? Vaevalt. Kuid tegijal juhtub mõndagi, nii see on. Küsimus on pigem selles, kas sellest võetakse mingit õppust või ongi meie tänapäeva poliitmaastikul kujunemas hoiak, et kaasnevad kahjud on lubatud, nagu ohvrid „sõbralikust tulest“?
Muidugi on mõistetav, et praegusel valimisperioodil püütakse piirduda vaid asjade ilusaks ehk äraseletamisega. Kuid ka äraseletamises on märgata progressi, lausa kvalitatiivset hüpet. Ilmneb, et meil on täiesti uuelaadne majanduse sünni kodumaa, Äraseletamise majanduse sünnikodu. Seni oli laialijagamise majandus, nüüd oleme sammukese edasi astunud ja ellu kutsunud selle kõrgema vormi – äraseletamismajanduse. Igat asja võib ära seletada, luues uut tegelikkust.
„Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ (Georgi Potšeptsov „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 70).
Nii meilgi, on sündinud uus poliitžanr – äraseletamismajandus. Eks me ole aegade jooksul igasuguseid kummalisi äraseletamisi poliitinimestelt kuulnud. See on täiesti normaalne, kui pidukondlane viskub oma kaaspiduliste kaitsele. Nii peabki, klubiline värk. Kuid kui selles äraseletustuhinas kaovad piirid riigiaparaadi ja parteiaparaadi vahel, siis on asjad juba väga halvasti. Kurblooliselt niimoodi ongi juhtunud, et valimisvõitlus on läinud nii kirglikuks, et kohati kaob piir avaliku teenistuse ametniku ametialaste väljaütlemiste ja parteijuure vahel, riigiaparaat on muutumas parteiaparaadiks.
Kui MAMI nõunik (avalikus teenistuses) võtab arvustada opositsiooni, kelle arvates „(…) on hirmus paha, kui 400 000 inimest saavad riigilt arvestava summa tagasi kevadel tuludeklaratsiooni tehes. Tegelikult on kindlasti mõned inimesed valinud selle tee, et säästa raha mõneks suuremaks ostuks või puhkusereisiks. Igasuguste digikassade ja muude pankade poolt pakutud teenuste asemel on kõige lihtsam koguda raha just läbi tulumaksusüsteemi ning seejuures on säästumäär võimalik igal inimesel ise valida.“ (PM 14.10.18), siis see on kõige uskumatum äraseletamine meie majandusajaloo vältel.
Pea poole miljoni inimese raha on maksuvusserduse tulemusel Dr Riigi käes kinni ja seda nimetab nõunik kodaniku vabatahtlikuks hoiustamiseks? Tuleb välja, et ebamäärane maksusüsteem on üks äraarvamata tore moodus raha säästmiseks? Kas Dr Riik on nüüd mingi uus hoiu-laenu kontor või? No ja pole midagi imestada läbimõtlematute reformide järelmõjude mittearvestamisega ning kaasnevate kahjudega, kui reforme püütakse suruda äraseletamise majanduse raamesse, mitte eelnevasse tulemusanalüüsi. Kogu edasine riigiametniku jutt on lihtsalt piinlikust tekitav erakonnapropaganda, mis oleks mõistetav kui selle oleks kirjutanud erakonna liige mitte ametnik. Piinlik lugu. Kuid piinlik on ka meie eneste reaktsioon sellisele tegevusele. Kuivõrd resistentseteks oleme muutunud sellise põimumise suhtes näitab see, et mingit vastukaja sellel tegevusele ei järgnenud. Normaalne siis? Kuid ei ole, piiri hoidmine riigiaparaadi ja parteiaparaadi vahel on eksistentsiaalse tähtsusega riiklik julgeolekuküsimus. Alati. Igavesti.
Loosungite lennukusest
Tundub, et oleme mugavusvaenlaste tulevärgist, loosungihullusest ja valimissloganitest nii hullutatud, et ei märka enam eesmärke ja vahendeid uurida. Mõned meist otsivad 2-3 realisest haigust võtit valimislubaduste mõistmiseks, kuid pidukonna prioriteete ei saa kahe sõnaga lahti muukida. Meie teiega peame olema nõudlikumad ja mitte piirduma sõnajadaga: edasi, õiglasem, parem, heaolu, kõigile jne. Muidugi tahame me kõik seda, see peab olema iga erakonna valimisprogrammi baasvarustuses, kuid seda, kuidas selleni jõuda tuleb valijale ka näidata. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23). Loosungitega võiks olla tagasihoidlikum, ütleme need võiksid olla mõõdukalt optimistlikud, mitte agressiivselt utopistlikud. Lubades meile rohkelt ei midagi, siis on see ikkagi ei midagi. Luues natuke midagi on alati parem, kui luua rohkelt eimidagi.
