Nimelt on telefonioperaatorite algatusel valminud eelnõu, mis muude elektroonsete müügikanalite reguleerimise kõrval keelab ka telefonis müügikõnede tegemise, kui klient on kandnud müügikõnede keelu vastavasse andmekogusse või on konkreetsele pakkujale sõnaselgelt müügikõned keelanud.

Majandus- ja taristuminister Urve Palo saatis riigikogu majanduskomisjonile ministeeriumi arvamuse, milles juhib tähelepanu sellele, et „eelnõust on välja jäänud soovimatute müügikõnede järelevalve korraldamise ja rikkujate vastutusega seotud küsimused.“

Probleem tekib nimelt siis, kui inimene otsustab teda häiriva telefonimüüja kohta kaebuse esitada. Kaebuste lahendamisel tuleks aga hakata hindama osapoolte vestluse sisu, et tuvastada, kas tegemist oli ikka müügikõnega ning kas ja milliseid seadusepügalaid müügikõne teinud inimene rikkus.

Viljar Peebu hinnangul on müügikõnede keelu rikkumise eest väärteovastutuse kehtestamine aga ebamõistlik.

„Kui rikutakse masina poolt otseturustussõnumite ehk e-kirjade ja SMS-de saatmise keeldu, jääb alles nii sõnumi sisu kui saatja andmed. Uurimisel saab järelevalveametnik nõuda sideettevõtjalt välja saatva seadme lõppkasutaja andmed ja hakata talt selgitusi nõudma. Hoopis teine asi on inimese tehtud müügikõned. Keelatud ei ole ju mitte igasugused telefonikõned, vaid müügipakkumiste tegemine. Selleks, et keelu rikkumine tuvastada, tuleb teada, kes helistas ja mis täpselt oli kõne sisu. Kui me ei kehtesta just üleüldist telefonikõnede sisu salvestamise nõuet, siis tähendab müügikõnede keelu rikkumise uurimine tühja tuule püüdmist lageda välja peal,“ selgitas Peep Ärilehele.

Seega oleks Peebu sõnul müügikõnede keelu rikkumise eest karistuse kehtestamine näilik olukorra lahendamine, kuna keelu täitmist ei ole võimalik kontrollida.

„Inimestele loodaks võimalus esitada tühikaebusi – kaevata võib, aga kaebuse alusel kedagi vastutusele võtta ei saa. Seadusesse pole mõtet kirjutada rakendamatuid sätteid – need on ilukirjandus, mitte õigusnormid,“ rõhutas Peep.

Andmekaitse Inspektsioon on oma arvamuse majanduskomisjonile ka saatnud.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas märkis, et kõige parem lahendus oleks müügifirmade omavaheline vabatahtlik kokkulepe ja hea tava välja töötamine, mis tõstaks telefonimüügi kvaliteeti ja tähtsustaks tarbijate õigusi.

See on Peebu sõnul väga mõistlik mõte.

„Sealt saab tüütu helistaja kohe teada, kellele pole mõtet müügikõnet teha. Mõlemad pooled säästavad aega ja närve,“ ütles AKI peadirektor.

Müügimeistrite AS-i esindaja nentis esmaspäeval toimunud majanduskomisjoni istungil, et tänaseks pole turuosalised püüdnud omavahel telefonimüügi reegleid kokku leppida, kuigi teatud reguleerimine on vajalik.

Müügipakkumiste tegemine praegu vaid osaliselt reguleeritud

Peep märkis, et müügipakkumisi – nii soovituid kui ka soovimatuid – tehakse mitut moodi: paberpostiga, telefoni teel, tänaval jne. Üldiselt on pakkuja huvitatud kulutama oma aega ja ressurssi ikka sellele, kes on tõenäoline ostuhuviline.

„Müügipakkumiste tegemisest on Euroopa ja Eesti seadusandja piiranud üksnes sellist otseturustust, kus inimesele saadab pakkumisi masin – kas e-postkasti või näiteks SMS-sõnumitena telefoni. Kui telefoni teel müügipakkuja reeglina rohkem sellele inimesele ei helista, kellelt ta sõimata sai, siis masinaga saadetud sõnumid võivad meie postkasti või telefoni umbe ajada kirumisest hoolimata,“ kirjeldas Peep, kuidas asjad käivad.

AKI juht rõhutas, et n-ö masinaga saadetud pakkumiste puhul eraisikule on nõutav, et ta on nende tegemiseks andnud eelneva nõusoleku, mille inimene võib alati ka tagasi võtta. Sealjuures on just pakkuja kohustus tõendada, et inimese nõusolek pakkumisi saada on olemas.

„Kui klient on samalt pakkujalt juba ostnud kaupu või teenuseid, siis võib talle sarnaseid tooteid pakkuda ka ilma eelneva nõusolekuta, kuid klient võib alati keelata nende edasise nõusoleku,“ rõhutas Peep.

Hea lugeja, anna meile kommentaariumis teada oma kogemustest telefoni ja e-maili teel saadud müügipakkumiste kohta – milliseid kiidad, milliseid laidad ja mille eest?

Hea teada

Telekomifirmade ettepanekute kohaselt ei tohiks edaspidi olla lubatud müügikõnede tegemine suvaliselt valitud numbritele ja ühtlasi peaks loodama ühine riiklikult hallatav andmebaas, kuhu inimene saab oma numbri lisada ja sellega edaspidi telefonimüügist vabaneda.

Hetkel on seaduse järgi nimeline reklaam lubatud e-posti või SMS-i teel inimese nõusolekul, aga helistada võib suvaliselt valitud numbritele. Praeguseks on tuhanded häiritud inimesed pöördunud sideettevõtete poole sooviga, et nende numbritele enam eri firmade müügikõnesid ei tuleks.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik majanduskomisjoni toetus ja seadusemuudatuse jõustumiseks poolthäälte enamus riigikogus.