Andres Arrak Ärilehele: kas paneme majanduse kasvama?

 (61)
Andres Arrak Ärilehele: kas paneme majanduse kasvama?
Foto: Tanel Meos

Esiteks muidugi ei saa (turu)majandust käskida. Kui jätta kõrvale mõned enesehävituslikud eksperimendid põhja Koreas, Kuubal ja kunagisel kuuendikul planeedist. Enese seebiks keetmine on ilmselt riikide ja rahvaste vääramatu õigus. Selle tegevuse arsenal on suur ja eks igaüks valib enda jaoks kõige meeldivama. Niikaua kui see ei suubu agressiivsuseks teiste suhtes, antagu minna.

Teiseks sõltub tänases globaliseerunud maailmas kasv eelkõige sellest, kuidas läheb suurtel tegijatel ja sinu naabritel. Kui väikekodanlikus eeslinnas ajab naabri edu hambaid kiristama, siis majandusmaailmas on (peaks olema) lood vastupidi. Kui minnakse põhja, siis koos ja kui üles siis jälle koos. Eriti kui sa oled väike ja avatud majandusega riik. Muidugi, ka kodukootud lollused suudavad palju ära teha, ent tegelikult lainetatakse avamerel koos, mis sest et eraldi paatides.

Lõppenud tarbimispidu

Võiks pikalt filosofeerida ja polemiseerida majanduskasvu mõiste ja vajalikkuse teemal üldisemalt. Ei ole suur saladus, et täna on seitsmendik maakera rahvastikust saanud tõelist tarbimispidu pidada üksnes sel põhjusel, et ülejäänud ei ole. Saanud või tahtnud, vahet pole. Varsti tahab süüa, juua, tahvelarvutit ja autoga sõita üheksa miljardit inimest. Mingi valemiga ei õnnestu tänast tarbimistaset korrutada seitsmega või kuuega, isegi mitte viiega. Järeldus ..... esiteks peavad tänased rikkad õppima elama palju vähemaga (lõunaeurooplased juba õpivad ja põhjapoolsematel seisab see varsti ees), teiseks tuleb kasv ise ja selle postuleerimine ümber mõtestada. Nobelist Robert Solow kasvumudel tuleb ümber kirjutada. Üksikuid hääli on kosta, ent tõelist pööret tead(v)uses veel ei paista.

Seotud lood:

Aga nüüd kodutanumale. Eestlastel on rikastele järele jõudmisega olnud väga kiire viimased kakskümmend aastat. Vahepeal tundus, et see on aastate kui mitte päevade küsimus. Siis tuli suur ahastus (viimane - meie jaoks esimene - kriis), siis tuli kiire väljumine ja uus optimism. Täna terendab silmapiiril emigratsiooni ja musta masendust (järjekorras vist küll vastupidi) tekitav stagnatsioon. Viimased uudised Eesti majanduskasvu pidurdumisest (aasta arvestuses vaid 1,3%) on sundinud muremõtteid avaldama mitmeid tuntud tegelasi.

Heido Vitsur (E24, 12.08.): „Surutis maailmamajanduses, eriti aga eurotsoonis pole kuhugi kadunud, vaid hoopis süvenenud". Raul Eamets (ERR, 12.08.): „Senikaua, kui Soome majandus vindub, vindub ka ekspordist sõltuv Eesti majandus". Kaspar Oja (E24, 12.08.): „Aeglase majanduskasvu taga on välisnõudlus, mille paranemine kulgeb visalt". Jürgen Ligi (E24, 12.08.): „Majanduskasv ei rahulda". Mida oligi vaja tõestada - vaata artikli teist lõiku avatud majanduse käekäigust.

Aga vaadakem veidi pikemat ajatelge.

Vaadates Statistikaameti andmeid, meenutab Eesti SKT areng tõelist laevukest tormisel merel (vt Joonis) ehk siis südamekardiogrammi. Esimesed usaldusväärsed andmed pärinevad 1990. aastast. Kuni 1994. a. III kvartalini kestnud langus polnud muidugi loomulik kriis vaid kommunistide „suure mõttetegevuse" tulemusena saavutatud „kriisideta majanduse" kollaps. Ja siis läks esimeseks peoks - 1997. aasta päädis siiani rekordilise pea 12% majanduskasvuga. Järgnenud kukkumine polnud meie süü vaid tingitud Kagu Aasia ning Venemaa järjestikustest kriisidest. Kõrbesid nii TALSE kui esimesed laenuvõtjad. Tulemuseks -0,3% aastal 1999. Ent need esimesed triibulised veel ei õpetanud.

Edasine meenutas unenägu: 2000-2007 ei langenud aastane kasv kordagi alla kuue protsendi. Pidu kogus odava laenuraha järel hoogu ja 2006. aasta oli kasv jälle üle kümne protsendi. Olime Hiina ja Iirimaa järel kiireimad kasvajad. 2008-2009 kriisis osalesime juba täieõiguslikult koos oma ugrimugrilike lollustega, nii era- kui avalikul tasandil. Kriisist eksportisime end imekähku välja ja olime kaubanduspartnerite toel 2011. aastal jälle Euroopa kiireimini kasvav majandus. Praegu on Eesti Panga prognoos käesolevaks aastaks vaid kask protsenti kasvu.

Millest tekivad käärid?

Ühest asjast ei saa tädi Maali Mehikoormast kindlasti aru. Miks siis, kui meie kasvasime tempos kümme protsenti, oli kolm protsenti kasvu Euroopas kõva sõna? Ja kui teised kukkusid kolm, siis meie -14%. Kas me toona olime kolm korda tublimad ja targemad kui teised ja hiljem neli korda rumalamad-laisemad. Mida Maali ei tea on, et Eesti on maailma üks avatuma majandusega riike kui vaadata ekspordi osakaalu SKT'ga võrreldes. Kui enne kriisi kõikus ekspordi osakaal 70-90% vahemikus, siis kriisis saime kibekiiresti lahti suurest osast oma ekspordist ja maandusime 60% peal. 2008. aastal oli ekspordi käive 8,5 miljardit eurot, aasta hiljem 6,5 miljardit. 2012. aastal muuseas 12,5 miljardit eurot, ühes kvartalis jõudsime suisa 100%'ni SKT'st.

Ekspordi käibe osakaalult oleme kindlalt maailma riikide esikümnes: Maailmapanga andmetel (2012) kaheksandal kohal 92 protsendiga. Lihtsalt teadmiseks: edetabelit juhivad Hong Kong ja Singapur (üle 200%), Luxemburg (170) ja Iirimaa-Macao-Maldiivid (veidi üle 100). Maailma esieksportööri saksamaa vastav näitaja on 52%, Jaapanil 15% ja USA'l 14%.

Niisiis: kui saabus (kollektiivne) langus, ostsid kõik teistelt vähem. Kui Eesti kaotas aastaga neljandiku oma ekspordist (aga kvartalite arvestuses isegi kolmandiku), siis ei tundugi SKT kaotus seitsmendiku võrra enam nii üllatav. Võrreldes näiteks Prantsusmaaga (ekspordi osakaal vaid 27%) või Soomega (40%). Siit siis see meie kiire kukkumine ja kiire tõus.

Selles kontekstis on oluline, kes on meie põhilised ekspordipartnerid ja kuidas neil läheb. Statistikaamet väidab pingerea olevat (osakaal Eesti ekspordis 2012): Rootsi 16%, Soome 14,5%, Venemaa 12%, Läti 9% ja Leedu 5,5%. Ehk siis esiviisik kokku 56,7%, esikolmik 42,5%. Pilk lõuna poole on lootustandev: Eurostat prognoosib käesolevaks aastaks Läti ja Leedu jaoks kasvu vastavalt 3,8 ja 3,1%. Saksamaa prognoos on +0,6% ja euroalale keskmiselt -0,4%. Seega on Vitsuril õigus - ajutine leevenemine ei ole kuhugi kaotanud Euroopa põhihädasid.

Tõsi, viimane Eurostati pressiteade 14. augustist prognoosib nii EL'le kui eurotsoonile 0,3% kasvu käesolevaks aastaks. USA'le aga näiteks +1,4%. Laiem pilt ongi selline, et nii Euroopa kui Ameerika saavutasid positiivse kasvu 2009. aasta teiseks pooleks. Järgnevalt säilitasid ameeriklased n-ö nina vee peal ja tööpuudus hakkas kahanema. Euroopa kasvutempo on olnud aga neli aastat languses ja viimased poolteist aastat miinuses. Tööpuudus on tõusnud ja on ajaloo kõrgeimal tasemel.

Viimatised murenoodid meie kahest põhilisest ekspordiparterist on kõike muud kui rõõmustavad. Mõlemad suutsid säilitada head nägu (näiteks madalat riigivõla taset), ent praeguseks on rinnaesine plekiline ja põhjanaaber plaanid ajaloo suurimat riigivõlga.

Seega on majanduse avatusel nii head kui vead. Ühelt poolt toob see sisse kapitali ja oskusteavet ning võimaldab üle lahe töötades leevendada paljude lõuna Eesti (ja mitte ainult) perede rahamuresid. Teisalt kipub suurema laeva põhja minnes veepööris kaasa kiskuma väiksemaid paadikesi. Ühelt poolt kaovad eestlaste ehitustöökohad Soomes ja Tallink kaotab reedeõhtuses käibes. Aga teiselt poolt on lootus, et Soome ametiühingud osutuvad jälle Eesti Nokiaks (Sami Seppänen).