"Oleme ju kõik Euroopas ringi rännates nautinud lugematute pisipoodide ja –kohvikute hubast ja intiimset atmosfääri, mille juurde kuulub ise uksel seisev peremees-omanik, kes tunneb enamikku klientidest ja seda mitte pelgalt nägu- ning nimepidi. Omanik on kogu aeg kohal, võtab isiklikult vastu kõik telefonikõned, toob lauda põhiroa ja käib eine lõppedes küsimas, kuidas maitses," mainis Arrak.

"Asi on põhimõtteline. On vaks vahet, kas omanik seisab kohviku uksel või võtab aeg-ajalt lõunast mere äärest mobiilikõnesid, et uurida, kas talle on juba piisavalt pappi arvele laekunud," lisas Arrak.

"Eesti on pisike. Ent mingi geneetilise mutatsiooni tagajärjel on eesti ettevõtja kas suur või väga suur. Pisike olla on igatahes häbi. Kui juba firma, siis kümnekordne. Kui juba ametiauto, siis mersu. Kui juba maja, siis loss. Kas moos minu pirukas ka värske ning personal seda lauda viies naeratav on, on teisejärguline," nentis Arrak.