Veel antakse meil tiitleid nagu aasta ema ja aasta isa, aasta põllumees jne. Sportlaste puhul jagub neid esimesi-teisi-kolmandaid igasse maakonda ja külatänavasse. Kusjuures ma ei olegi aru saanud, mida need teise kümne poisid-tüdrukud teevad. Rikaste edetabeli teises sajas õnnestub end ilmselt üsna mõnusalt tunda. Aga juba kümnes ilus või kaheteistkümnes kõrgushüppaja … nende turuhind on üsna nullilähedane.

Ja kuidas on lood õnnega või õnnelik olemisega? Millises Euroopa riigis elavad kõige rikkamad inimesed, kui me räägime tulu elaniku kohta? Arvasite õigesti – Liechtensteinis – 90 000 eurot 1912. aasta arvestuses. On seda palju või vähe? Oleneb kellega võrrelda. Maailma rikkaimas riigis Qataris on see number vaid veidi suurem 104 000. Soomes, kellelt me ikka mõõtu võtame ja kus paljud käivad leiba teenimas tundub hoopis puruvaesekesena – tulu inimese kohta kõigest 37 000.

Raha ei ole tegelikult palju ega vähe. Teda on kas rohkem või vähem kui naabritel. Ja siin on Leedu jõudnud eestlastele päris kannule: Eesti number on 22 100 ja Leedu oma 22 000, Lätil 18 600. Pange tähele, nii lähedalt pole Leedu meile kunagi kuklasse hinganud. Kui aga arvestada perede tegelikku ostuvõimet, siis teeb Leedu Eestile pika puuga ära.

Nüüd võiks küsida, kas Liechtensteinis on elu neli korda parem kui Eestis? No selles mõttes, mis inimesed söövad ja joovad, mis neil jalas ja seljas on ja mis autoga nad sõidavad. Maailma kõrgeim elukvaliteet on ÜRO inimarengu indeksi kohaselt hoopis Norras, Austraalias, USA’s, Hollandis ja Saksamaal kui võtta esiviisik.

Eesti indeks on vaid kaheksandiku võrra kehvem kui Norras. Kusjuures kõige õnnelikumad inimesed elavad hoopiski Taanis (Leichesteri ülikooli küsitluse andmetel) – õnneindeks 274, eestlastel 170. Nii et selle koha pealt arenguruumi on.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nimelt seda, et õnn ei peitu rahas, küll aga õnnetus selle puudumises.

Loe edasi Andres Arraku blogist.