Andres Arraku kolumn Ärilehes: Värske tuul Euroopasse tuleb idast
Alanud nädalat võiks tinglikult lugeda Euroopa nädalaks - vähemalt siitpoolt idapiirilt vaadatuna. Põhjuseid on mitu. Esiteks langetas Euroopa Komisjon möödunud nädala lõpus otsuse Läti eurokõlbulikkuse kohta.
Esmaspäeval astus Euroopa Liitu selle 28. liige – Horvaatia. Samal päeval sai EL eesistujamaaks meie lõunanaaber Leedu. Neljandaks otsustati alustada liitumisläbirääkimisi järjekordse Balkani maa - Serbiaga.
Ühesõnaga: kuuldused eurointegratsiooni surmast on enneaegsed ja liialdatud (Mark Twain’i parafraseerides). Vägisi jääb mulje, et vana, laisk ja identiteedi- ning innovatsioonikiisis vaevlev Euroopa otsib uut hingamist. Ja seda paradoksaalsel moel idast. Paraku tundub, et mitte niivõrd kvaliteedi kuivõrd kvantiteedi arvelt. Ei ole suur saladus, et konkurents tänases maailmas on globaalne. Omavahel konkureerivad mitte ainult riigid vaid kontinendid. Euroopa, Põhja Ameerika ja Aasia konkurentsis on esimene oma positsioone kaotamas juba paar viimast aastakümmet.
Mitte asjata ei kogunenud Euroopa liidrid juba 2000. aastal Lissaboni, et konstateerida oma mahajäämust Ameerika ja Aasiaga võrreldes. Ühiselt (kuivõrd üksmeelselt ?) otsustati Ameerikale järele jõuda ja temast möödagi minna. Kümneaastaku plaan nägi ette Euroopa muutumist maailma innovatiivseimaks ja konkurentsivõimelisimaks majanduspiirkonnaks. Aastal 2004 tehti esimene vahekokkuvõte. Ja avastati, et ….. jõudsa järele jõudmise asemel on hakatud veelgi jõudsamalt veelgi rohkem maha jääma.
Vahemärkus: nii vana inimesena, nagu ma olen, mäletan mina Nikita Hruštšovi plaani Ameerikale järele jõuda ja möödagi minna. Sestap suhtun taolistesse plaanidesse a priori ennetava skepsisega. Euroopa on oma poliitkorrektses roosas sotsialismiudus minetanud võime muutunud konkurentsitingimustele reageerida juba aastakümneid tagasi. Tänane võlakriis ei ole eile sündinud. Tegelikult on see tunnistus ülihelde ja ülikalli sotsiaalmudeli pankrotist. Mudel ise pärineb neist aastakümnetest, kus ühe pensionäri kohta oli neli kuni viis töötegijat ja maksumaksjat. Täna on neid kaks ja homme (mitte ülehomme) on suhe üks ühele.
Hiljutine USA eriteenituse nuhkimisskandaal oma Euroopa liitlaste/partnerite järele tõestab muuhulgas, et Ameerika ei usalda (enam) Euroopat. Sõjaliselt ja julgeolekupoliitiliselt kohitsetud Euroopa ei ole vähemalt ameeriklaste silmis New Yorki terrorirünnakust saati suutnud tõestada oma tõsiseltvõetavust. USA võtab oma kestvat maailma liidri rolli tõsiselt ja nö kindlustab tagalat. Seda ka liitlaste taga nuhkimine tõestab.
Seetõttu püsib euroõhin elus mitte niivõrd sisemise innovatsiooni ja tööturgude paindlikkuse (loe: rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamise) kuivõrd uute odava tööjõu ja kasvava ostuvõimega riikide liitumise tõttu. Annaks jumal Ukrainal ja Valgevenel võimalikult kiiresti kõlbulikuks muutuda. Kusjuures viimane masu oli nii kollektiivne kui õpetlik. Minu arvates on majanduse konkurentsivõime parimaks lakmuspaberiks tööpuuduse näitaja. Aastakümnete lõikes on see olnud Ameerikas keskmiselt kaks korda madalam kui Euroopas. Eelmise kümnendi näitaja oli siin pool Atlandi ookeani üheksa kuni kaheksa protsenti. Sealpool kõikus see nelja ja kuue protsendi vahemikus.
2008. aasta kriisi saabudes tööpuuduse näitajad ühtlustusid ja said kokku kümne protsendi peal. Tähelepanuväärne on, mis juhtus pärast (kriisi). Täna (2013 II kvartal) on tööpuuduse näit Ameerikas seitse-pluss protsenti, „kasinusmeetmeid“ rakendavas (enamasti silmakirjalikult, näiteks Baltimaadega võrreldes) Euroopas aga üle 12 protsendi. Hispaania ja Kreeka noorte seas ligi kuuskümmend protsenti. Euroopa on laias laastus minetanud tööturgude paindlikkuse ja võime luua Aasiasse kaduvate töökohtade asemele suuremat lisaväärtust loovaid uusi. Kui Skandinaavia riikide fenomen – paindlik turvalisus (ingl k – flexicurity) – välja arvata.
Euroopa Liidu uusliikme Horvaatia presidendilt Ivo Josipovic’ilt olid euroliidu ajakirjanikud korduvalt küsinud: „Miks tahab Zagreb liituda (probleemidesse uppuva - AA) blokiga?“ Rahvuslikus Nova TV kanalis antud intervjuus põhjendas Horvaatia president oma tüüpvastust: „Teie tulete Euroopa Liidust. Kas Teie riik kavatseb liidust lahkuda? „Muidugi mitte.“ Hästi, nii see on. Meie ühinemegi Euroopa Liiduga seepärast, et me usume, liidul on tulevik.“
Kümme aastat peale (Jugoslaavia) impeeriumi lagunemist sõdinud ja 20 000 elanikku surnutena kaotanud riigi presidendi suust oleks suuremat võidujoovastust raske oodata. Tegelikult soovib kogu Balkan Türgi vaimsest ja moraalsest ikkest vabaneda. Esmaspäeval (1. juulil) kogunes Zagrebisse sündmust tähistama 20 000 pidulist (küll mitte Saksa-Prantsuse-Suurbritannia riigipead). Usun, et peomeeleolu meenutas sellegipoolest 1. jaanuari 2011 Tallinnas. Mis sest, et 25. mai Economist mainis: „ Uus Euroopa Liidu liige koos vanade majanduslike probleemidega.“
Esmaspäeval sai EL juurde 4,4 miljonit inimest (sh 1,7 miljonit töötajat) ja 80 miljardi euro eest SKT’d (majanduskasv 2012: -1,1%). Töötuse määr Horvaatias (2012) on tublisti üle Euroopa keskmise (21%) ja riigi (st avalik)võlg üle 60% , mis ületab olulise eurokriteeriumi (!).
Tõsi ta on – peale (taas)iseseisvumist EL’ga ühinenud riikidest on vaid Eesti ja Leedu (Läti väikese reservatsiooniga) osutunud nn eurokriteeriumidele vastavaks. Lootus on, et struktuurse majanduskriisi ja korruptsiooni vaevustes Horvaatia suudab esiteks unustada naaberriigi Serbiaga seotud tapmis- ja vägistamismälestused ning muutuda Gruusia eeskujul tõeliseks euroopalikuks riigiks (sh täisväärtuslikuks). Serbiale tehtud ettepanek liitumisläbirääkimise alustamiseks kuulub loodetavasti vähem ulmeliste hulka kui samasugune ettepanek Türgile.
Viimased arengud pikka aega demokraatia aupaistet nautinud islamimaa (Türgi, mille elanikkond on kümnendi pärast suurem kui Saksamaa oma) liikmelisus klubis „Rikkad ja ilusad“ lisaks muidugi täiendavat intriigi. Kasvõi selle tõttu, et naiste diskrimineerimise mitteaktsepteerimine (nii tööturul kui magamistoas) nõuaks põliseurooplastelt tõelist eneseületust. Naiste mööblist täisväärtuslike humanoidide hulka arvamine oleks 76 miljoni elanikuga (prosta arvutus – neist 38 miljonit naist) islamiriigi arengu seisukohalt kõva sõna. Kuigi kägistavas tööjõunäljas oleva Euroopa jaoks oleks see päästev rõngas. Hoolimata „türgi“ linnaosade problemaatikast ja Angela Merkeli vihjetest kultuurilise lõimumise pankroti kohta.
Seega tuleb horvaatidele, ja serblastele õnne soovida ning leedulastele ja lätlastele kaasa tunda. Möödunud aasta novembris Lätis eurokonverentsil Eesti eurokogemusi jagades soovitasin neile valuutakomiteed. Sellega saanuks kõik positiivse (valuutariski maandamise) ning hoidunud Kreeka ja Küprose sugustest riskidest. Aga samal laval esinenud Läti rahandusminister ja keskpanga president olid ilmekad tõendused selle kohta, et kui üks poliitik on aastaid ühte juttu (et mitte öelda- jura) ajanud, siis on väga raske kannapööret teha. Pulmade asemel matustele jõudmine on eurotsooniga liitumise puhul põhiline tagantjärele emotsioon. Aga tagantjärele tarku on tunduvalt rohkem kui enne.
Sarnaselt eestlastele ei heidutanud lätlasi ka paljude teiste liitujate poolt kogetud inflatsioonikogemus. Turumajandus ei ole ammu enam nõudmise-pakkumise (seksuaal)lvahekorras sündiv fare play. Pigem on see tugevama (pakkuja) poolt nõrgemale (nõudja/ostja) peale surutud nokk-kinni-saba-lahti tarbimise ringmäng ehk siis vägistamistoiming. Viimase aja Coca Cola ja tahvelarvuti reklaame vaadates meenud üha rohkem lapsepilastus. Üha kallimalt ostetud rämps hoiab maailma majandust elus. Kusjuures rämps rämpsustub üha kiiremas tempos. Ja seda ka luksbrändide puhul (Loyds, Ecco, Electrolucs jne.)
Miks leedukatele kaasa tunda? Aga sellepärast, et eesseisva perioodi jooksul tuleb neil ühelt poolt tõestada enda tõsiseltvõetavust ja teiselt poolt aidata kaasa kogu liidu olemuslike probleemide lahendamisele. Isegi, kui neil jätkub selleks piisavalt intelligentseid ja inglise keelt valdavaid inimesi, siis jääb ikkagi küsimus – kas neil jätkub ka tervet mõistust ja kindlat meelt oma (Balti) sõnum Euroopasse viia. Annaks jumal neile selleks jõudu ja jaksu. Hoolimata ühisel elektribörsil meile (koos lätlastega) keeratud käki eest.
Tagasi loo pealkirja juurde. Omas mahlas praadinud ja ennast aeglasel tulel seebiks keetev Euroopa (sh rahaliit) januneb nii terve majandusliku (mitte keinsistliku – Krugman) hingamise kui elutervete (loe: turumajanduslike) ideede järele. Värske tuul kommunismis karastunud ja seega ellujäämiskursused läbinud Ida Euroopast võiks läppunud tuppa igati teretulnud olla.
Hea lugeja, Andres Arrak on Ärilehe kolumnist, kelle lood ilmuvad meil kordamööda SEBi strateegi Peeter Koppeliga. Andres Arrak on valmis teiega kommentaariumis arutama, kas ja milliseks võib kujuneda Euroopa Liidu tulevik ning millist rolli mängivad selles nn uusliikmed.
