Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropp, mis seisus on Leedu uue, Visaginase tuumajaama projekt?
Üle-eelmisel nädalal levisid jutud, justkui oleksime mingeid lepinguid parafeerinud. Midagi sellist me Jaapanis (kus kohtuti üle-eelmisel nädalal reaktoritootja Hitachiga) ei teinud ega polnud ka kavas teha. Ainukesena poliitikutestki viibis seal Leedu aseenergiaminister, sest kuna Leedu riik annab investoritele teatavad garantiid, eeldas see valitsuse nimel rääkimist. Kohtumine puudutas vaid tehnilisi läbirääkimisi, lõplikest kokkulepetest oleme veel kaugel.
Aga mitte ju ebarealistlikult kaugel?
Selge on see, et sellel poolaastal tehakse mingid otsused ära. Asukoht on ammu selge, see asub vana tuumajaama (Ignalina – A.-M. N.) kõrval. See on mitmesajahektariline krunt, mis on kaetud kõikide vajalike keskkonnauuringute paberitega ja saanud ka Leedu riigi institutsioonide heakskiitvad otsused. Täna huvitab meid see, millised võiksid välja näha projekti olulisemad parameetrid, ja vähem tähtis ei ole ka, milline saab olema regulatiivne keskkond Leedus, sest tuumaenergeetika on äärmiselt reguleeritud valdkond. Lähinädalatel peaks Leedu regulaator avaldama lõplikud nõuded uue tuumajaama disainile. Praegu üritame siin justkui liikuvale märklauale pihta saada. See, millega täna tegeleme, ei piirdu projekti tehnilise ettevalmistusega, vaid me peame tegelema kogu keskkonnaga. See projekt on unikaalne.
Räägime projekti rahastamisest. Kust võtab EE võimaliku nimetatud summa, miljard eurot?
Vaba omakapitali, mida võiks nii suurde projekti sisse panna, meil kuskilt võtta ei ole ja 150 miljonit eurot, mis on selle aasta eelarvesse sisse pandud, võimaldab tänaseks juba otsustatud projektid ellu viia. Kui me tõepoolest läheme Leedu tuumajaama projekti sisse, vajame kindlasti omanikult lisakapitali. Nii suur projekt vajab loomulikult ka laenukapitali ja selle kaasamiseks on huvitatud osapooled olemas.
Mis eesmärgiga tahate projektis osaleda? Oletame, et kogumaksumuseks kujuneb viis miljardit eurot ja teie investeeritegi miljardi. Ent on räägitud ka ühe kolmandiku osanikuks olemisest.
Võin kinnitada, et täpsetes aktsiaosalustes veel kokku lepitud ei ole. Selleks peaks meil olema suurem konkreetsus projekti tingimuste osas. Mis puudutab laialt kasutatud viit miljardit, siis see on indikatiivne arv. Kas ta saab olema seal kolmandik või viiendik, sellest on vara rääkida. Meil on küll esialgne arusaamine, kui suur see olla võiks – 300 megavatti –, aga see pole kindlasti kivisse raiutud. Meie elektritootmise peamine probleem on see, et meie praegune keskmine CO2 emissiooni tase on hirmus kõrge, sest põlevkivist elektri tootmine on kõige CO2-rikkam tootmisviis üldse. Aga tuumaenergia on huvitav tootmisliik. Väikeste muutuvkulude tõttu on see konkurentsivõimeline nii aktiivse rahvusvahelise kliimapoliitika tingimustes kui ka selle poliitika kokkukukkumise korral. See oleks hea võimalus meie energiatootmisportfelli mitmekesistamiseks.
Aga siiski, miks kõigist variantidest just Leedu?
Fakt on see, et ükski Balti riik eraldiseisvana ei saaks tuumajaama ehitamisega hakkama. See on kallis, aga puudu tuleb ka inimressursist ja oskusteabest. Koostöö on vältimatu ja sellest saavad kõik osapooled aru. Praegu räägitakse Brüsselis, et Balti riigid moodustavad energiasaare. Samas on hästi varjatud saladus see, et saare sees on veel kolm saart. See tähendab, et Balti riikide elektriturud ei ole omavahel integreeritud. Meil on Nordpooli elektribörs, Lätis on täiesti läbinähtamatu turu-struktuur, Leedus on Baltpool, mis pole sama ülesehitusega turg nagu meil. See on ebaefektiivne turukorraldus. Tuumajaama projekti koos tegemine liidaks Balti riigid ja tekitaks huvi tänaste erimeelsuste lahendamiseks. Tänases EL-i energiapoliitika kontekstis tundub tuumaenergiasse investeerimine päris mõistlik. Näiteks meid äsja külastanud Soome majandusminister rääkis, et ka Soome keskendub tuumaenergeetika arendamisele.