„Meie tööviljakus jääb kaks korda alla tööviljakusele Soomes ja Rootsis. Ma arvan, et me peame ära kasutama selle ressursi ja seejärel mõtlema, kuidas võõrtööjõudu sisse tuua,” vahendab Võrumaa Teataja Andrus Ansipi sõnu.

Eestis käinud rahvusvahelise valuutafondi esindajate hinnangul aeglustaks võõrtööjõu riiki lubamine kiiret palgatõusu.

„See on kerge ahvatlus, kuid sellega tulevad kaasa väga suued probleemid,” ütles Ansip.

Kirumpääl jalatsitootmisega tegeleva OÜ Ritico juht Rait Tillmann ei poolda odava võõrtööjõu sissetoomist, vaid soovitab kergetööstusettevõtetel selle asemel tootlikkust kasvatada. Retsept on lihtne: vanad masinad tuleb asendada uutega, mis nõuavad vähem tööjõudu.

Tillmann ei usu, et kergetööstus Eestis päris välja sureb, kuigi surve tootmine Aasiasse viia üha kasvab. Tema sõnul toodetakse jalatseid ka Soomes, kus töölistele makstakse Soome tasemel palka. Seal on jäänud ellu jalatsitootjad, kes on keskendunud oma kaubamärgi all tootmisele. Lihtsamad tööd tellitakse Hiinast, kallimad tööd tehakse Soomes.

Sama teed läheb Tillmanni hinnangul ka Eesti jalatsitööstus.

„Näiteks Aasias tehtud ja meil poes 1600 krooni maksvate Nike’i tossude omahind on 200 krooni ringis, tööjõukulu moodustab sellest 30 krooni,” ütles Tillmann.

Põlvamaal mööblit tootva ASi Suwem juhi Kaido Mäesalu hinnangul suudavad mööblitööstuses ellu jääda üksnes need, kes investeerivad moodsatesse seadmetesse, et vähendada kulutusi tööjõule. „Alternatiive ei ole,” lisas ta. Erinevalt kergetööstusest ei ole mööblitööstuse Eestist väljaviimine kuigi tõenäoline. Mööblitööstustel on tema hinnangul võimalik valida: kas töötada sama rentaablilt kui Euroopa konkurendid või pillid kotti panna.

Ettevõtte madalas tööefektiivsuses on Mäesalu sõnul tihti süüdi juhtkond. „Töötajad saavad efektiivsuse kasvule vähe kaasa aidata, kui omanikud seda ei taha,” ütles ta. Mäesalu sõnul ei maksa tööandjatel kohalikku tööjõudu kiruda, kui nad tööjõu kvaliteedi parandamisega vaeva ei näe.