Kuulujutt lisab meie igapäevatööle vajaliku annuse vürtsi. Kuid kontrollimatu kasutamise puhul võib teinekord ka pisara silmist välja pigistada.

Mulle näiteks kohutavalt meeldib sattuda peale inimestele, kes omavahel kuulujuttu ajavad. Isegi kui ma nende vestlusest osa ei saa, on põnev näha, kuidas nad soovimatu publiku saabumisel ehmuvad, näost punaseks lähevad või kibekiirelt teemat vahetavad. Igal kuulujutu rääkijal on minu arvates oma valveteema, millele jutt murdsekundi jooksul üle viia, kui tekib oht, et salajutt võib avalikuks tulla. Jube mõnus. Lähen endale kohvi tooma ja näen, kuidas kaks kolleegi koridoris omavahel sosistavad. Endal selline nägu peas, et teavad, mis ma üleeile õhtul tegin, ja imestavad, et kuidas ma julgen pärast seda siin veel kohvitassiga jalutada. Jõuan lähemale – ja hopsti! – nemad arutavad hulkuvate kasside karmi saatuse üle. Kui ma kohviga tagasi tulen, räägivad nad juba tuumarelvadest. Mulle meeldib, et tööinimese maailmapilt on mitmekesine.

Ülemused on aga teistsugused. Neile kuulujutud kohe üldse ei meeldi. Ja ongi loogiline, sest enamik kuulujutte käib ju nende kohta. Enamik neist on ka märksa süngemad kui tuumasõda. Just see on põhjus, miks paljud eelistavad ülemuseks olemisele kogu elu alluv olla. Teistest rääkida on mõnusam kui lasta teistel endast rääkida.

Viib seinad ja uksed

Aga ega ülemused ka lollid pole. Nad teavad suurepäraselt, et kuulujutt eeldab pimedaid nurgataguseid, suletud ruume ja sopilisi koridore. Seetõttu näeme moodsa töökeskkonnana järjest rohkem avatud büroosid ja järjest vähem suletud kastkabinette. Põhjused ei seisne ergonoomilises töökeskkonnas, info paremas liikumises ega avatud õhkkonnas. Põhjus seisneb kuulujuttudes. See on nagu tuumapomm, mis kontorist seinad pühib ja kabinettidel uksed eest lennutab. Katsu sa midagi saladuses hoida, kui oled ühes ruumis saja kahekümne inimesega.

Ainuke tore asi on see, et avatud kontoris käivad inimesed WC-s mitmekesi koos. Kui selgub põhjus, võib oodata taas seinte ja uste lammutamist.