ANU URITAM: Edu tuleb konkurendi nimega
Patendiameti igal aastal avalikustatava statistika järgi on Eestist pärinevate kaubamärgi registreerimise taotluste arv aasta-aastalt suurenenud. Kui 1996. aastal esitati patendiametile kokku 2659 kaubamärgi registreerimise taotlust, millest vaid 513 pärinesid Eesti isikutelt, siis 2000. aastal oli 2004-st esitatud avaldusest juba 884 Eesti päritoluga. Möödunud aastal esitati kokku 1737 kaubamärgi registreerimise taotlust, millest lausa 1266 olid esitanud eestlased. Käesoleva aasta esimese poole jooksul on esitatud kokku 897 kaubamärgi registreerimise taotlust, millest 696 pärinevad meilt endilt.
Paber meelitab ligi
Sellest statistikast nähtub selgelt, et Eesti ettevõtjad ja eraisikud on kaubamärkide registreerimist iga aastaga järjest vajalikumaks pidanud. Kõige enam esitavad meie ettevõtjad taotlusi haridust, väljaõpet ja meelelahutust puudutavas klassis, samuti reklaami, ärijuhtimise ja kontoriteenuste vallas, ning klassis, mis puudutab paberist valmistatud tooteid.
Kõige enam on Eestis registreeritud kaubamärke klassis 5, millesse kuuluvad farmaatsia-, veterinaaria- ja hügieenitarbed jms. Samuti klassis 9 (teadusotstarbelised, foto-, filmi-, optika-, kaalumis-, mõõte-, signalisatsiooni-, kontrolli-, pääste- ja õppevahendid jne), samuti klassis 30 (kohv, tee, kakao, suhkur, riis, jahu ja muud teraviljasaadused, leib, sai, kondiitritooted ja maiustused ning teised toiduained). Soovimata teha ennatlikke järeldusi, jääb siiski mulje, et suure osa Eestis kehtivatest kaubamärkidest on registreerinud välismaised teaduse, tehnika ning uurimisega tegelevad ettevõtted.
Igapäevast kaubamärgialast ega autoriõigusealast kohtupraktikat ei saa aga seni märkimisväärseks pidada. Viimase aja lahenditest tasub kindlasti esile tõsta riigikohtu otsust, kus kahe ettevõtja (G Ltd ja AS G) vahelises vaidluses nõudis registreeritud kaubamärgi omanik teiselt ettevõtjalt kaubamärgi kasutamise lõpetamist, sealhulgas kaubamärgi eemaldamist administratiivhoonelt, sõidukitelt, veebilehelt jne. Kuna õiguserikkuja oli enda nimele registreerinud kaubamärgiga sarnase domeeninime, nõudis hageja sellegi tühistamist.
Teedrajav otsus
Riigikohus märkis, et asja lahendamisel jätsid alama astme kohtud analüüsimata, kas teisele ettevõtjale registreeritud kaubamärgi kasutamisel ei rikutud konkurentsiseaduses sätestatud nõudeid. Kaubamärgi omanik saab kaubamärgi kasutamist keelata, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta ebaõige mulje, et kaupade edasimüüja ja kaubamärgi omaniku vahel on eriline side. Euroopa Kohtu lahendite valguses vastab “ausate tavade” (ehk meie kaubamärgiseaduses “heade äritavade”) väljend kohustusele mitte eksida kaubamärgi omaniku õigustatud huvide vastu ebaõiglasel viisil.
Domeeninime osas rõhutas riigikohus, et domeeninimi pole üksnes aadress, vaid kannab ka muid funktsioone ning domeeninimi sarnaneb funktsioonidelt kaubamärgiga. Seega on kaubamärgi omanikul õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes. Domeeninime kasutamine võib olla õigusvastane ka võlaõigusseaduse alusel.
See lahend on tõepoolest sisuline ning teedrajav otsus Eesti kaubamärgiõiguse valdkonnas. Kuigi pelgalt ühe lahendi alusel ei ole õige teha üldistusi, tundub siiski, et esimese ja teise astme kohtutel võiks olla senisest enam julgust intellektuaalse omandi õiguste omaniku õiguste kaitse tagamisel.
Nii on näiteks tuntud isiku õigused oma kujutisele ja nimele kaitstud ka ilma kaubamärgi registreerimiseta võlaõigusseaduse alusel, kuid selle õiguse rikkumise korral on Eestis peaaegu võimatu saavutada õiguskaitseorganite tõhusat ja kiiret sekkumist. Samas tundub, et isegi registreeritud kaubamärgi omanikul võib Eestis kuluda mitmeid aastaid märgi kaitseks.
