ANVAR SAMOST: Kõik on nõus
Kui vaadata, mitu laiemat mõttevahetust selle tavalisele maksumaksjale hoomamatu rahahulga kasutamise üle on tekkinud, siis pilt on veider.
Raha pole loopida
Enam kui aasta vaieldi küsimuse üle, kui palju peaks riik ühele laevafirmale maksma ühenduse pidamise eest Eesti suuremate saarte ja mandri vahel. Tänaseks ametist lahkunud majandusminister leidis esialgu, et riik võiks hakkama saada ka firmale ühtegi senti maksmata. Pisut hiljem taandus vaidlus mõnekümnele miljonile kroonile. Iseenesest õige ? maksumaksja raha pole niisama loopida.
Aga sirvime veidi seda kollast raamatut. Leheküljelt 286 võime leida näiteks ülevaate sellest, kui palju kulub järgmisel aastal ooperiteatri Estonia ülalpidamiseks. Summa on ? vähemalt ooperikauge inimese jaoks ? rabav. 92,8 miljonit krooni, kusjuures kasv võrreldes tänavusega on 10,9 miljonit ehk 13,3 protsenti. Tegemist on ?sihtotstarbelise eraldisega jooksvateks kulu-
deks?.
Mõni rida allpool on avalik-õiguslik ringhääling ? 303 miljonit krooni, kasv 2004. aastaga võrreldes 5,2 protsenti. Veel mõni rida allpool ? Eesti Filmi Sihtasutus ? 44,5 miljonit krooni, kasv 21,1 protsenti.
Avalik-õigusliku ringhäälingu ehk Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio rahastamise üle on vaidlus kestnud aastaid. Ooperiteatri Estonia rahastamise üle ei ole vähemalt tänavu keegi avalikku diskussiooni pidanud, samuti on sellest pääsenud kodumaise filmikunsti toetamine. Ega minagi ei taha nüüd mängida filmikunsti raadio vastu välja, küsin vaid, miks ühe valdkonna rahastamine väärib arutelu, aga teise oma mitte?
Võtame teise näite, seekord majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalast. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) saab 2005. aastal riigieelarvest 504,5 miljonit krooni. Jällegi täiesti jahmatav number.
Mõni nädal tagasi andis seesama EAS 15,59 miljonit krooni OÜ-le Tornimäe Hotell Tallinna kesklinna rajatavasse kõrghoonesse konverentsikeskuse tegemiseks. Sama soojaga sai näiteks luksushotellina tuntud Kalvi mõis 3,5 miljonit krooni ?uute aktiivset puhkust võimaldavate toodete loomiseks?.
Milliste hoogsate sammudega elu Eestis on edenenud! Veel mõned aastad tagasi kahtlesime, kas põllumeestele tasub maksta kinni põuakahjusid, kuid nüüd maksame juba peale kasumlike ettevõtete poolt teostatavale kasumlikule kinnisvaraarendusele.
Vale eelarverida?
Aga võib-olla taotleski Saaremaa Laevakompanii dotatsioone oma laevaliinidele vale eelarverea pealt? Äkki oleks pidanud selle raha küsima lihtsalt EAS-i käest, kui toetuse Saaremaal ja Hiiumaal turismi arendamiseks vajalike tingimuste loomiseks? Ma ei mõtle seda muidugi tõsiselt, ironiseerin, aga küsimus jääb. Kus oli diskussioon lugupeetud kinnisvaraärimeeste edule maksumaksja õla alla panemise üle? Kusjuures minister, kelle valitsemisalas ja -ajal konverentsiturismi arendamiseks raha anti ja saarte laevaühenduse hinna üle ninast-veri-välja viisil tingiti, oli üks ja sama mees.
Vaidlused eelarve üle tekivad seega väga suvalistel teemadel. Valikut ei dikteeri mitte eraldatud summade ulatus või nende küsitavus, vaid pigem eelarve- ja rahanduspoliitikaga mitteseotud väline agenda, mõnikord tugevate huvigruppide huvi või huvipuudus, aga vahel ka nende soov avalikkuses huvipuudust kunstlikult säilitada.
On lihtne tõdeda, et riigikogu opositsiooni ja ajakirjanduse ees seisev väljakutse riigieelarve põhjalikumaks vaagimiseks on nimetatud põhjustel suur. Paraku on opositsioon aastatega (ja vaatamata seda esindavate erakondade vahetumisele) eelarvest kõnelemiseks valinud välja teatud püsifraasid, mille peamine eesmärk on panna istuv valitsus vastama ebamugavatele ja tihti silmakirjalikele küsimustele, kuid sisulist diskussiooni sünnitada ei viitsita. Võib ju juhtuda, et vähem kui aasta pärast ollakse ise näiteks kultuuri- või majandusministri toolil, ja siis on väga plass meenutada kriitikat ?ettevõtluse toetamiseks? (milline olemuslikult naeruväärne termin) kuluva 500 miljoni krooni osas.
Meediaga on lood pisut paremad, kuid ainult pisut. Näiteks Äripäev pole kunagi riigieelarvet pidanud põhjalikuma käsitlemise vääriliseks. Aga see pole muidugi üllatav.
Kõige selle taustal tuleb vist soovida, et rahandusminister ? kes ta iganes ka ei juhtu tulevikus olema ? leiaks endas alati teiste valitsusliikmetega riigieelarvest kõneldes üles ürgeestlaslikult kitsi halvema mina ja laseks sel tegelasel vabalt möllata.
