ÄP: Ministri erahuvid süvasadamal risti ees
Ligi 200 mln krooni maksev süvasadam on saarlaste ammune unistus ja prioriteet number üks. “See on meie piirkonna elu ja surma küsimus,” ütleb Kihelkonna valla taluperenaine Monica Kallas.
Aga üldisest poolehoiust vaatamata projekt ei liigu. Rahastajad ja projekti vedajad on lootust kaotamas ja ähvardavad viia raha Lätti Ventspilsi. Miks? Süüdi on Kranich, teavad saarlased. Ja see on tõsi, sest tema allkirjaga korraldused ja määrused on sadamaehituse “kummi” venitanud juba poolteist aastat.
Saare maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonna juhataja Tarmo Pikneri sõnul alustati süvasadama asukoha otsimist 11 aastat tagasi. Asukohaks oli algselt planeeritud saare loodetipus paiknev Tagamõisa poolsaar, täpsemalt väike Jaagarahu kolhoosisadam, mis asub Vilsandi rahvuspargi piiril. See koht aga ei sobinud looduslikult. Kolm aastat hiljem, 1994. aastal hakkasid poolsaare teisele poole, Veere sadamasse käima kruiisilaevad. Ent seal on vesi pikalt väga madal ja suur laev kai äärde ei jõudnudki, mistõttu inimesed viidi randa väikeste paatidega. See polnud lahendus.
1998. aastal tuli Tallinna firma AS Regionaalinvesteeringud välja ideega rajada süvasadam. Eeluuringud olid tehtud ja sobivaim asukoht leitud: Undva neem Uudepanga lahes. Asukoha suurim eelis oli sadamaehituse madal hind.
Undva kui uue sadama asukoht kirjutati sisse maakonna üldplaneeringusse, selleks telliti miljon krooni maksev uuring. Sadama asukohale polnud vastu 20 aastat kohapeal lindude rännet uurinud ja oma kätega linde naftareostusest päästnud Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere. Vastupidi, ta teab, et linnukaitsjate protesti tekitanud Vilsandi rahvuspargi ümbruses talvituv kirjuhahk on Saaremaal üsna värske külaline ja valib talvitumiseks juba Leedu rannikut. Samuti võimaldab sadama juurde loodav teaduskeskus ja päästekompleks aidata hätta sattunud linde ja inimesi. “Need linnuteadlased, kes mu mehe ornitoloogiaühingust välja tõstsid, pole ise siin kordagi abis käinud. Seda teevad ikka kohalikud inimesed,” tunnistab Arvo Kullapere abikaasa Kadri. Ta räägib, et linnukaitsjate protest on vaid suitsukate suuremate huvide varjamiseks. Ta kardab edasi rääkida, sest liigne jutukus võib ta mehele maksta rahvuspargi direktori koha: park allub keskkonnaministeeriumile.
Võimalikud alternatiivsed asukohad Undvale olid Ninase poolsaar, Küdema lahe rannik ja Veere. Undva kui kõige sobilikuma kohaga olid aasta tagasi rahul nii regionaalminister Toivo Asmer, peaminister Mart Laar kui president Lennart Meri. Vabariigi aastapäeval ütles president: “Tasakaalukas loodusturism on Eesti võimalus, selleks on siin ideaalseid võimalusi, näiteks Saaremaa tulevase süvasadama kaudu.” Need sõnad koos presidendi fotoga lasi maakonna arengujuht Tarmo Pikner raamida ja hoiab pilti töölaual. Pikner tunnistab, et sellest on vähe kasu ja möönab usalduskriisi valitsuse ja maakonna juhtide vahel.
Valitsus, kes otsuseid teeb ja peab saarlastele vajaliku maaeralduse tegema, usaldab rohkem Kranichit kui kedagi teist. Reedeses lehes Meie Maa on toodud peaminister Mart Laari uus seisukoht, mis ütleb, et Undvasse sadamat ei tule.
Kranich ise ei ole süvasadama rajamisele vastu. Vastupidi, veel aasta tagasi oli ta sellest ideest pärast keskkonnaministriks saamist kohe huvitatud ja teatas kirjas saarlastele, et süvasadama küsimus on täielikult kohapealsete meeste pädevuses. See oli aeg, mil sadamaprojektis taotles 10% osalust kohalik kinnisvaraärimees Vello Kiil, kes on väitnud end olevat Reformierakonna asutajaliige ja minister Kranichi esindaja süvasadama projektis. Kiil lubas sadamaprojekti autoritele kõik vajalikud formaalsused korda ajada. Viimasel hetkel aga tulid ASi Undva Sadam juhid mõistusele ja ütlesid pakkumisele “ei”.
“Ei tahtnud maksta seda nn Vähi kümnist,” tunnistab ASi Undva Sadam nõukogu esimees Jaak Lokk. Sellest ajast hakkas kõik viltu vedama. Kranich ütleb, et teda ei seo Kiiliga ühine äri. Küll aga peab ta tunnistama, et tunneb Kiili hästi. Neil on ühine Reformierakonna taust ja just Kiil oli see, kes sõidutas oma d?iibiga Kranichit kevadel mööda Saaremaad ja tutvustas talle võimalikke sadamakohti. Saarlased teavad, et Kiil on sõlminud mõne maaomanikuga lepingud ostu-müügitehingute vormistamiseks ning talle on kasulik, kui sadam just teda huvitavasse piirkonda tuleb. Need on Suuriku-Kuriku pankade vaheline ala ja Vaigu, mille kohta keskkonnaministeerium Kranichiga eesotsas tellis mõni aeg tagasi täiendavad, ligi miljon krooni maksvad uuringud. “Lainete ja setete uurimiseks,” põhjendab Kranich. Tegelikult olid saarlaste valitud sadamakoha vastu ju linnuspetsialistid, mitte okeanoloogid. Just nende kahe sadamakoha peale täiendava maksumaksja raha kulutamine tõmbas Kranichi ja Kiili lõksu: need kohad kui täiesti kõlbmatud pole sadamana kunagi kõne all olnud. Pealegi talvitub ka seal kirjuhahk.
“See Kiil on suli,” võtab asja kokku kinnisvaraärimees Guido Sammelselg, kes vallandas Kiili kolm aastat tagasi seoses pettustega kinnisvaratehingutes. Nüüd jätkab Kiil kinnisvaraäri oma OÜ Kiiler kaudu. Samas oli ta Mait Metsamaa firma Baltic Tours Saaremaa esindaja kiirlaevaäris. Ka Metsamaa lõi Kiili pettuste pärast minema. Ainus side on Kiilil jäänud Reformierakonnaga, kelle valmiskampaaniat ta Saaremaal 1995. aastal korraldas. Kranich oli siis oravaerakonna peasekretär ja juhtis mõni aasta hiljem erakonna raha liikumist läbi salapärase OÜ R-Hooldus, mille rahastajad on tänaseni saladuses.
Seda, et linnukaitsjate protest on vaid ettekääne sadamaehituse alustamisega venitamiseks, tunnistab ka Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi. Tema peab kõige tõenäolisemaks põhjuseks Kiilist veelgi mõjukamaid survegruppe, kelleks on Eesti teised sadamad: Tallinn ja Pärnu. Kranich on kohalikele omavalitsusjuhtidele mõista andnud, et praegune investor pole “õige”. Tema arvates tuleks rahastajaid otsida näiteks Pärnu Sadamast, mille omanik on Rein Kilk, samuti üks Reformierakonna suurrahastaja.
Kranich on pakkunud, et sadama peaks ehitama riik. Saarlased saavad aru, et see on nali. Saare maavanem Jüri Saar ütleb, et kui sadama ehitus nii lihtne oleks, siis oleks keegi sellega juba algust teinud. “Paistab, et oleme liiga hea projekti otsa sattunud,” arutleb ta ja märgib keskvalitsuse kahekeelsust: ühelt poolt utsitatakse uusi projekte välja töötama ja teiselt poolt pannakse neile jalg taha. “Olen siin riigi esindajana väga piinlikus olukorras,” tunnistab ta.
Sadamaprojekti läbisurumisel pole edu saatnud Saaremaalt valitud rahvaesindajaid, kelleks on mõõdukad Vambo Kaal ja Kalev Kotkas, keskerakondlane Laine Tarvis ning reformierakondlane Jürgen Ligi. Neist viimane pole saarlastele pärast Saaremaal kohaliku kaubandus-tööstuskoja juhtimist eriti nägu näidanud.
“Keskkonnaministri käitumine Saaremaa süvasadama osas on olnud tendentslik ja seda ei saa kindlasti põhjendada looduskaitsega. On selge, et tegemist on kellegi personaalse huviga, mis on seatud kõrgemale saarlaste avalikust arvamusest, kohalike omavalitsuste ja maavalitsuse otsustustest,” räägib riigikogu liige Vambo Kaal.
Jürgen Ligi palus jätta see artikkel kirjutamata, aga ei lubanud oma argumente avalikult kasutada.
Heiki Kranich ütleb, et kardab välismaa linnukaitsjate mädamunadega loopimist rohkem kui saarlaste protesti. Kui küsisin, kumba ta siis esindab, kas välismaa linnukaitsjaid või eesti rahvast, jäi ta vastuse võlgu. Miks nii, härra minister?
Inno TÄHISMAA
