VELLO SAATPALU
Kirjutasin oma inseneriaastaid meenutades ühe valemikese, mis aitaks ka nendel inimestel, kelle jaoks rehkendamine pole nende tugevam külg hõlpsamini mõista meie umbes kaks inimpõlve kestnud arengupeetusest johtuva mahajäämuse grandioossust:
x =3D (n/C - 1) =C3 100%/aastad,
kus
C - arv, mis näitab, mitu korda on Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta väiksem mõne arenenud riigi vastavast näitajast (praegu umbes kümme korda);
n - aastate hulk, mille jooksul tahaksime jõuda võrreldava arenenud riigi praegusele SKT tasemele elaniku kohta;
x - tulem, mis iseloomustab seda, kui mitu protsenti me peaksime olema võimelised suurendama eranditult igal aastal oma SKT-d iga eelmise aastaga võrreldes, et saavutada võrreldava riigi SKT per capita praegune tase n aasta pärast.
Arenenud riikide elanikukohtse SKT praeguse taseme saavutamiseks kulub meil umbes kolmveerand sajandit ja seda juhul, kui me julgeme võtta endile kohustuse suurendada eranditult igal aastal oma SKT-d 3,12 protsenti, sest
x =3D (75/10 - 1) =C3 100 =3D 3,12%/aastas.
Ka 3,12 protsenti on küllalt karm ülesanne, kuid ma usun lugeja soostub, et 50 aastaga praegust ca 10-kordset (Taaniga 11,2 korda, kavandatud kasv 1997. a 5,1%) vahet tasa teha meil küll ei õnnestu, sest
x =3D (50/10 - 1) =C3 100 =3D 4,71%/aaastas.
Saja aasta pärast arenenud riikide "tänasesse päeva" jõudmiseks peaksime igal aastal suurendama oma SKT-d iga eelmise aastaga võrreldes vähemalt 2,33 protsenti. Kas tuleme toime? Ma ütleksin, et napilt.
Ja seda eeldusel, et riigieelarvet suurendame oluliselt väiksemas tempos, mis sisuliselt tähendab vastutuse siirdamist riigilt rohkem kodanikule ehk isikliku initsiatiivi ärgitamist.
Eelpooltoodud valem on mõeldud tähelepanu juhtimiseks meie ees seisva ülesande hiigellikkusele, eesmärgiga selgitada praegustele põlvkondadele tohutu kannatlikkuse vajadust, leevendamaks inimeste võõrandumist võimust, mis viib täiesti loomulikult demokraatia taandarengule.
Ma arvan lugeja nõustub, et kui me seda selgitustööd ei tee, on paari aasta pärast, kui praegune valitsus peaks sedavõrd kestma, jälle imestajaid küllaga, et näe, riik pole ikka veel "valmis". Ja süüdi on kes? Otse loomulikult need, keda tuntakse üldnime all "poliitikud".
Olen veendunud, et eeskätt peaks just Eesti teadlaskond võtma endale lausa kohustuseks selgitada rahvale, et jaluletõusmiseks kulub veel lausa põlvkondi, enne kui me võime kõnelda Eestist kui arenenumale järjele tõusnud riigist. Seda muuhulgas paraku ka eetilises mõttes! Poliitikutel pole seda võimalik selgitada, sest seda käsitletaks kohe nende saamatuse varjamise katsena.
Malaisia rahvas teab, et tal on lootust umbes 60 aasta pärast "saada kätte" Suurbritannia (isiklikult ma küll kahtlen selles, seda isegi nende SKT praeguse juurdekasvu juures). Hiina liidrid on pakkunud 100 aastat, et see riik jõuaks arenenud maade tasemele.
Venemaal oleks lootust jõuda 70 aasta pärast juba jälle 1990. aasta SKT tasemele, kui keegi oskaks pakkuda lahenduse, kuidas suurendada igal aastal kogutoodangut 1 (ühe) protsendi võrra.
Loomulikult võiks ülaltoodud võrrandikesele lisada liikmeid, mis arvestaksid võrreldavate riikide, ka meie võimalikku inflatsiooni ja muidugi ka riikide kogutoodangu eeldatavat kasvu. Seda muidugi omakorda funktsioonidena ajast. Kuid need on kõik nüansid. Tähtis on, kui palju me oleme teistest PRAEGU maas ja mida kinnipüüdmine tegelikult laias laastus AJALISELT tähendab.
N-ö pärisjärelejõudmisega on lood muidugi veel tunduvalt hullemad, sest ka need "kinnipüüdmisele määratud" ju kogu aeg ikkagi arenevad, ehkki tempode aeglustudes.
Mina olen siiski optimist: pakun arenenutele täielikult järelejõudmise tähtajaks saabuva aastatuhande teise aastasaja keskpaika.
Vello Saatpalu on eksparlamendiliige.
