Selle stsenaariumi järgi on Eesti peamiseks konkurentsieeliseks tööjõu madal hind Läänemeremaade väärtusahelate madalama lisandväärtusega osades. Eesti saab kuidagi hakkama, aga arengulagi on ees.

Visiooni järgi jätkatakse 2011. aasta valimiste järel Eestis senist majanduspoliitikat ja tugevnevad suhted piirkonnas pakuvad vähemalt vajalikku stabiilsust.

Euroopa Liidu struktuurifondide raha jätkab sissevoolu. Teistele välismaise kapitali allikatele jääb Eesti juurdepääs tagasihoidlikuks.

Kodumaises pangandussektoris on endiselt domineerimas Rootsi pangad, kes suurte laenukahjumite ja karmistatud regulatsioonide tõttu on valmis vähem laenama.

Kohalikud kapitaliturud ei too olukorda mingisugust leevendust. Eesti ettevõtete võlakirjaturg ja aktsiaturg kannatavad madala likviidsuse käes, eriti pärast valitsuse otsust mitte tuua Eesti Energiat börsile.

Kehvad majandusnäitajad vähendavad kapitali kättesaadavust terves Läänemere piirkonnas. Selle mõju on ent eriti terav Eestis, kus valitsus ei suuda suunata uusi investeeringuid ettevõtjatele ja uutesse majandussektoritesse.

Ka Arengufond ise on sunnitud aastal 2011 vahendite puudusel oma tegevuse lõpetama.

2015. aastal uue riikliku investeeringute ja innovatsiooni fondi Soome SITRA toel käivitamine ei too kaasa edasiminekut.

Eesti majandusliku arengu mudel jääb staatiliseks. Eesti firmad püüavad säilitada konkurentsivõimet tuginedes madalamatele tööjõukuludele ja osaledes väärtusahelate madala lisandväärtusega osades.

Nad keskenduvad peamiselt odavekspordile ja lihtsamate teenuste osutamisele sektorites nagu toiduainete töötlemine, põllumajandus, koosteliinid ja lihtne tootmine (ka Põhjamaades kasvavate cleantech-tehnoloogia ja heaolu-teenuste valdkondades), mõned odavamad personaalteenused ja telefoni-kõnekeskused.

Lisaks paranevad pisut väliskaubandussuhted Venemaaga üheskoos siseriikliku rahvuste lõimumisega. Kaubavahetuse mahud suurenevad aeglaselt, peamiselt tänu keskmise väärtusega eksporditoodetele, mis moodustavad enamiku Eesti majanduslikust koguproduktist – nagu toit ja puit.

Majandusintegratsiooni aeglasele suurenemisele aitab oluliselt kaasa Venemaa poolne topelttollide kaotamine ning positiivne läbimurre toimub ka Eesti-Vene ühiskondlikes ja poliitilistes sidemetes.

Venemaast on saanud Eestile pragmaatiline naaber, kui mitte päris sõber.

Euroopa Liidu liikmestaatus ja tihenev piirkondlik koostöö loob Eesti elanikele sotsiaalse turvavõrgu. Kuna ülalpeetavate suhtarv kasvab, süvenevad aga kahtlused valitsuse võimes katta rahaliselt tulevikus suurenevaid pensioni- ja tervishoiusüsteemi kulusid.

Majandusmudeli käigushoidmiseks alandatakse tööjõuga seotud maksusid; leiavad aset piiratud ulatusega reformid valitsusaparaadis ning hariduspoliitika soosib tugevalt kutsekoole. Edukaid Eesti ettevõtteid, nii uusi kui ka vanasid, ostavad jätkuvalt üles välisinvestorid - suurima Eesti eksportija, 

BLRT Grupi on ära ostnud üks Rootsi erakapitali fond. Eesti kapital surutakse välja. Ainult siseturule suunatud väike- ja keskmise suurusega ettevõtted jäävad Eesti omanike valdusse ajal, mil Skandinaavia kapital suunab jätkuvalt majanduse võtmeotsuseid.

Majanduslik mudel, mida toetab odavusel põhineva konkurentsivõime säilitamiseks kutseõppele keskenduv haridus, jääb võõraks andekatele ettevõtjatele ja innovaatoritele, kes ei suuda kapitali ligi meelitada. Aalto ja Uppsala Ülikoolid liidavad endaga tudengite puuduses vaevlevad Eesti senise avalik-õiguslikud ülikoolid, vähendades neis seejärel läbiviidavate teadusuuringute intensiivsust. 

"Ajude äravool" Eestist jätkub ka seetõttu, et paremad üliõpilased otsivad üha enam võimalusi kraadi omandamiseks välismaal. Kokku hakkab igal aastal Eestist lahkuma 5000 kõrge kvalifikatsiooniga töötajat ja kõrgkooliastujat, vähendades tööpuuduse koormust lühiajaliselt, kuid teravdades pikemas plaanis demograafilist ja talentide kriisi.

Poliitiline maastik jääb üldiselt samaks, tekitades juhtpoliitikuis endaga rahulolu. See omakorda toob kaasa gradualismi, mille tulemuseks on vaid kaotatud võimalused. Siiski tehakse edusamme riigisiseses rahvuste integratsioonis eelkõige tänu kaubanduse hoogustumisele Venemaaga ja venekeelse elanikkonna kaasamisele Eesti ühiskonda. 

Sealjuures on sümboolse tähendusega Eesti esimese vene rahvusest ministri ametissenimetamine aastal 2016.

Suhtelisest stabiilsusest ja mitme aasta jooksul suurema tööpuuduse ärahoidmisest hoolimata on selline Eesti majandusel määratud võhm otsa saama. Aastaks 2018 on tööjõukulud ja inflatsioon taas oluliselt tõusnud. Kuna pole toimunud suuremaid muudatusi majanduse struktuuris, seisab Eesti ikka silmitsi raskete küsimustega: kuidas jääda kellelegi vajalikuks üha konkurentsitihedamas maailmamajanduses ja mida võtta ette kodumaal järjest suurenevate sotsiaalsete kulutuste ja tööpuudusega?

Arengufond kirjeldab oma 2018. aastani ulatuvates kasvuvisioonides nelja stsenaariumi, millistest peab kõige tõenäolisemaks "Lõuna-Soome" vairanti. Seda juhul, kui jätkub minimaalne sekkumine asjade käiku, mis meid kõiki puudutavad.

Arengufondi visioonidest saab pikemalt lugeda siit.