Võitsin loteriiga 5000 krooni,” ütleb Tiina Pärtel. “3000 krooni eest ostsin Kalevi aktsiaid.” See oli kaks aastat tagasi ja ta oli siis 13-aastane. Aktsiainvestori karjäär kestis siiski ainult mõned kuud. Tiinal oli vaja iPodi ja nii müüs ta oma aktsiad 4000 krooni eest maha – tulu seega 1000 krooni.   

Praegu tegeleb Tiina Pärtel ehete disainimise, valmistamise, enda osaühingu Narmla Disain pidamise ja ehteid müüva veebipoe arendamisega. Veebipoe nimi on samuti Narmla ja see asub aadressil www.narmla.ee. Nimi on tegelikult meenutus samanimelisest ajalehest, mida Tiina aastaid tagasi kolmandas klassis käies välja andis.

Ehteid on Tiina teinud juba kaua aega, eelmisel aastal sai ka paaril laadal müümas käidud, kuid siis soovitas vanem vend Peeter Pärtel teha ehtemüügiks internetipoe. Ka kunagine aktsiaost oli tegelikult venna soovitus, kes arvas, et õde võiks osa loteriivõidust investeerida, mitte kohe ära kulutada.

Nagu igal alustaval väikeettevõtjal – eriti kui oled ema-isa taskurahast sõltuv alaealine –, on suurimaks probleemiks kapitalipuudus. Näiteks ainuüksi veebipoe kujundamise ja programmeerimise tellimine maksaks mitukümmend tuhat krooni. Õnneks leiti üks tasuta veebipoe platvorm, mida sai edasi ehitada. Tiina kujundas poe, lisati pangalingid – praegu on Narmla poes võimalik maksta nii hanza.neti kui ka u-neti kaudu.

“Kõige keerulisem oli ja kõige kauem võttis aega ehete pildistamine ja üles laadimine,” meenutab Tiina. Ehted on väikesed ja neid on keeruline fokuseerida, kui pole just profivarustusega fotograaf. Praegu on poes saadaval 95 erinevat kõrvarõngast, kaelakeed, prossi, sõrmust ja käevõru. Kõik ainueksemplarid, hinnad jäävad vahemikku 30–80 krooni. Ja kui ostad, toob kuller kauba kohale.

Äri pudelikael on turundus

Tõsi, mingit rahade liikumist ehtepoes ei toimu. Mõned üksikud ostud on tehtud. Nii Tiina kui ka tema vend Peeter (Tiina pani venna osaühingu juhatusse, sest ta ise alaealisena juhatusse kuuluda ei saa) tunnistavad, et tegemist on rohkem ehk pedagoogilise projektiga. Kõige suurem pudelikael on turundus. Keegi ju ei tea, et pood on olemas, ega oska seda ka üles leida. Päevas satub www.narmla.ee lehele 30–50 külastajat.

Tiina on lehte reklaaminud käsitööharrastajaid ühendavas internetifoorumis Isetegija. Siis valmistas ta veel reklaambänneri ja pani selle üles portaali Kodu Kauniks. Bänneri näitamise eest küsiti alguses 500 krooni, kuid Tiina kauples selle 200 kroonile. Bänneri peale tuli lehele 150 inimest päevas. Nüüd suve lähenedes algab ka laadahooaeg, kus Tiina loodab käia ehteid müümas. Võib-olla saab seal tutvustada ka veebipoodi.

Noore ettevõtja jaoks on olnud raske ka oma toodetele hinna määramine. Laatadel käies on ta saanud tagasisidet, et kõik on liiga kallis. Teisalt, kõige esimene asi, mis Narmla veebipoest osteti, oli tol hetkel poes kõige kallim – 80-kroonised kõrvarõngad. Juhus? Või esimene õppetund hinnapsühholoogiast? “Ma olen mõelnud hakata veebipoes müüma ka oma maale, kuid ma ei oskaks neile hinda panna,” lisab Tiina. 

Õpilasfirmad tegelevad eelkõige käsitööga

•• Juba rohkem kui kümme aastat on Junior Achievment Eesti (JAE) vedanud siinset õpilasfirmade programmi. Igal aastal on neid registreeritud umbes 120–130.

•• JAE koolitusjuht Merike Elmik selgitab, et õpilasfirma pole siiski tõeline ettevõtlus, vaid ikkagi õppeprogramm. Tõsi, imiteeritakse päris äri. On aktsiad, aktsiakapital, liigub päris raha, toodetakse ja müüakse asju, kuid juriidiliselt pole tegemist reaalse firmaga.

•• Enamik õpilasfirmasid tegeleb loomulikult käsitööga ja paljude tooted on otseselt kooliga seotud: tehakse pinaleid, märkmikke, vihikute ümbrispabereid, ehteid, kaarte, märke.

•• Teenust pakkuvaid õpilasfirmasid pole peaaegu üldse. Selline lähenemine pole üllatav. Tuues paralleeli juba tublisti vanemate seast, ütleb Eero Tohver tarkvarafirmast Uptime (tema oli üks hindajaid üliõpilaste äriideede võistlusel Ajujaht), et ka tudengite tegemised meenutasid rohkem leiutajate kui äriideede võistlust.

•• Veelgi nooremate õpilaste puhul on esemekeskne mõtlemine eriti loomulik. Kapitali puudumisel on loogiline, et valitakse tooted, mida annab ise oma kätega teha. Ka müük käib ju tavaliselt tuttavate, sõprade ja klassikaaslaste seas, koolilaatadel ning üritustel.

•• Aga võib tuua ka kaugemale jõudnud näiteid. Praeguse MTV juhi Karoli Hindriksi pehmete helkurite äri sai alguse õpilasfirmast. Eestis ja Lätis tegutsev ning sellel aastal ka Leetu ja Soome laieneda kavatsev valemivihikuid tootev osaühing Realister sai viis aastat tagasi alguse õpilasfirmast 4Poega.

•• Küll on aga lapsed õppinud ära oma firmadele nime panemise. Sõltumata sellest, kas teed vihikutele ümbriseid, pildiraame või postkaarte, peab nimi ikkagi olema Kittytoast, Frame4Ever ja SweetStuff.