Tallinna linna maksimumnorm on olenevalt hoone tüübist ärikinnisvara puhul üks parkimiskoht 80-120 ruutmeetri kohta. Meenutame, et elukondliku kinnisvara puhul on kesklinnas 1-1,2 parkimiskohta korteri kohta. Kusjuures korter võib olla ka 20 ruutmeetrine.

Muuhulgas ärikinnisvara arendamisega tegeleva AS Kapiteli juhatuse liige ning arendusdirektor Indrek Moorats toob esmalt välja, et büroode arenduse puhul on rentnikele ja äridele ülimalt oluline piisava parkimise olemasolu. Seda on vaja nii töötajatele kui külalistele, kellele soovitakse pakkuda piisavalt väärikat ja mugavat kliendikogemust.

„Meie kogemus näitab, et piisav parkimisvajadus on kuskil 40-50 m² renditava büroopinna kohta üks parkimiskoht. Tihtipeale saab büroopinna valikul just määravaks parkimiskohtade arv, mistõttu väärikad ja olulised ettevõtted liiguvad linnakeskusest välja ja otsivad võimalusi rohkem linna äärest, kus on võimalik paremaid parkimisvõimalusi pakkuda," ütleb Moorats.

Autod ikkagi kesklinna

Mida see tähendab? See tekitab olukordi, kus pole võimalik liikuda lühikesi otsi linna keskuses ilma autota ning inimestel on vaja teha läbi linna sõite, tekitades täiendavat autoliiklust. Lisaks, vaatamata sellele, et kesklinna büroohoonetes ei ole võimalik oodatud mahus parkimiskohti pakkuda, tulevad paljud töötajad siiski autodega, mistõttu pargivad nad igapäevaselt ümbruskonna avalikel parkimiskohtadel või kortermajade hoovides, isegi haljasaladel.

Mooratsi sõnul on Tallinna seisukoht, et linna keskmest tuleks liiklust välja viia, kuna jätkuv autostumine koormab teedevõrku ja tekitab ummikuid. Nende peamine väljapääs näib olema selle reguleerimine parkimisvõimaluste vähendamise kaudu.

„Loodan, et linn kaasab suuremad ja olulisemad arendajad nendesse aruteludesse ja koostöös leitakse lahendused, mis toetavad nii linnakodanike heaolu kui äride toimimist, kes pakuvad linnakodanikele erinevaid teenuseid ning on linna eduka arengu aluseks. Leian, et selliste kohati kunstlike ja tegelikku elu mittearvestavate normide kehtestamine on täna ülikiiresti muutuvale elule jalgu jäänud," räägib Moorats.

Ta toob näitena välja selle, et mõni aasta tagasi ei teatud veel elektritõukeratastest midagi, täna on linnas juba selliseid liiklemisvahendeid üsna suurel määral. Ta usub, et arendajad tajuvad sellist muudatust ja inimeste muutuvaid vajadusi üsna selgelt ning pakkumise-nõudluse suhe paneb reeglid üsna selgelt paika.

„Kinnisvaraarendajate hulgas on üsna mitmeid visiooniga inimesi, kes hea meelega räägiks ja arutleks kaasa," arvab Moorats, kes näeb positiivse nihkena seda, et linn on probleemi olulisust teadvustanud. Nüüd jääb tema sõnul üle oodata avatud ning konstruktiivse diskussiooni algust.