Esiteks muidugi äri eelmise sajandi lõpukümnendil alustanud ja Sportlandi üles ehitanud Anti Kalle ja Are Altraja. Hoogsalt üles ehitatud ja laienenud ettevõtte tippaeg jäi buumiaega, misjärel on nii firma käive kui ka kaupluse arv kukkunud pea kaks korda. Sportlandi olukord oli eriti nadi 2008-2009. aastal, mil ettevõtet ähvardas pankrot. Tänaseks on müügimahtudelt näiteks Baltikast suurem ettevõtte taas kindlalt jalgadel. Ning kuigi enamusosalusest loobumine ei olnud Kallele ja Altrajale kindlasti lihtne otsus, saab ettevõtte nüüd julgelt edasi minna. Senistele ülesehitajatele peaks indu lisama, et kuigi vara on ennustada, kuidas omanike suhted ettevõtte tegevust edaspidi mõjutama hakkavad, kuulub vähemalt esialgu Sports Directi usaldus täielikult Kallele ja Altrajale, kes jätkavad ettevõtte juhtimist.

Teiseks suuremaks võitjaks on kindlasti võlausaldajad eesotsas Swedbankiga. Eelnimetatud kriisiaastatel oli ettevõte sedavõrd raskes olukorras, et piltlikult seisis panktorikuristiku serval. Sportlandi vara ja rahavoog ei kippunud enam katma kohustusi, kusjuures võlad aina kasvasid. 18 kuud kestnud läbirääkimised päädisid pankade poolt riskijulge otsusega võlad restruktureerida ja veelgi enam - anda laenu juurde. Pärast suurinvestori leidmist võib öelda, et risk on end õigustanud. Kuigi kõik laenud pole ilmselt kustutatud, langes risk, et nad jäetaksegi maksmata, väga madalale.

Kolmandaks võivad jalgpalliklubi Newcastle United omaniku Mike Ashley otsusest võita Eesti tarbijad, sest kohalikul turul võiks tiheneda nii konkurents kui ka laieneda sortiment. Seni on eestlased pidanud tellima soodsaid sportitooteid Sports Directi veebipoest. Seda on tehtud väga aktiivselt. Nüüd, kus ettevõte on vahetult ka Eesti turul, on tekkinud eeldus ja ootus, et sama kaupa vähemalt sarnase hinnaga on võimalik soetada ka siin. Seevastu näiteks Sportlandi kadumine tähendanuks pigem niigi ahta valiku kitsenemist ja hinnatõusu.

Neljandaks Mike Ashley juhitav ettevõte ise. Börsifirmana ei tegutse Sports Direct uisapäisa, vaid otsus on kahtlemata kaalutletud. Järelikult nähakse Balti turul potentsiaali, mille arvelt kasvada. Tõsi, suure tõenäosusega maksis Sports Direct ettevõtte eest väga vähe või üldsegi mitte. Arvestades Sportlandi endiselt kõrget võlakoormust on tõenäoline, et kasutati sarnast mudelit nagu Austria spordiketi EAG soetamisel, kus lõviosa ehk kolm neljandikku 40,5 miljoni eurosest ostusummast tasuti investeeringuna. Ehk teisisõnu, Sports Direct investeeringuga vähendati ilmselt Sportlandi laenukoormust ning vahetut rahaliikumist omanike vahel ei toimunud. Kuid see polegi suures plaanis põhiline. Oluline on, et Sportland sai uueks tõusuks hingamis- ja kasvuruumi.

Rõõmustada võivad isegi Eesti väikeinvestorid, kellele üks Londoni börsi dividendimaksja muutus märksa lähedasemaks.

Mike Ashley, kelle vara väärtust hinnatakse paarile miljardile eurole, oskab hästi motiveerida. Näiteks juhul, kui ettevõte täidab sel aastal oma eesmärgid, maksab Sports Direct oma paarituhandele töötajale boonuseks välja igaühele 12 000 Sports Directi aktsiat, mille turuväärtus on praegu üle 70 000 euro. Sportlandis peaks motivatsioon olema haripunktis.