ÄRILEHE KOMMENTAAR: Eesti on maksumängude paradiis

„Maksudega ei mängita,“ kõlab valitsuskoalitsiooni loosung. Ja tõepoolest, tavatarbijale võibki jääda mulje, et Eestis on maksumuudatused harvad ja üksikud.

Lähiajaloost ilmselt ainukesena suudetakse meenutada nelja aasta tagust suve, kui valitsus tõstis käibemaksu üheksandiku võrra 18 protsendilt 20-le. Ning eeldatavasti on unustatud, et kuigi esialgu pidi tegu olema ajutise meetmega, pidas taas paika ammune aforism -  pole midagi püsivamat kui ajutine.

See muudatus on aga laiemas pildis vaid üks paljudest. Viimaste aastate maksu või muude tasude tõstmisi iseloomustavad märksõnad nagu ootamatu, salajane, varjatud, kiire ja hüppeline. Kuid selleks, et mitte tavavalijat liialt pahandada, on need kõik toimunud vahetult ettevõtetele. Tõsi, tarbija maksab selle lõpuks ikkagi kinni, kuid maksutõus on niivõrd kauge ja mõistetamatu, et jääb valijal pigem kahe silma vahele.

Kirjutasin alles aasta alguses arvukatest juhtumitest, mis ainuüksi viimase aasta jooksul on aset leidnud. Näiteks 2012. aasta oktoobris otsustas valitsus muuta loodusvara kasutusõiguse tasumäärasid. Kõigest mõni nädal varem oli keskkonnaministeerium kinnitanud, et tasud on kuni 2015. aastani lukus. Nii ehitusmaterjalide tootjate kui ka ehitusettevõtjate juba tehtud plaanid ja eelarved läksid vett vedama. Kallines jada toormest kuni lõpptooteni - näiteks värvi või muu ehitusmaterjalini välja. Sama ootamatult tõsteti sügisel veeteetasusid, mis pani nördima kõiki Eesti sadamates tegutsevaid firmasid alates reisilaevadest (nt Tallink) kuni laevaremonditehasteni (nt BLRT).

Üsna jõhker oli põllumajandusministeeriumi käitumine mullu jõulude eel, kui päev enne pikki pühi, 21. detsembril, esitati taotluse tõsta 1. jaanuarist kümnendiku võrra veterinaarameti järelevalvetasusid. Päev pärast pühi, 27. detsembril põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder juba allkirjastas otsuse. Sisult väike muudatus puudutas ligi 10 000 ettevõtet, kelle tasu oli 2 aastaga tõusnud kolmandiku võrra. Näiteid saab soovi korral lisada.

Üksikuna võib ju eelloetletud sündmusi tõlgendada väheolulistena ja/või juhusena, kuid neid kokku liites joonistub välja hoolimatuse muster, kus retroorikal, et maksudega ei mängita, puudub nii sisu kui ka vorm. Seejuures kannatajaks on eelkõige Eesti enda väikesed ja keskmised ettevõtted.

Niisiis, arutades võimalikke maksumuudatusi on viimane aeg loobuda dogmadest, et seda ei saa teha, kuna muutus iseenesest rikkuvat stabiilset maksukeskkonda. Vastupidi – stabiilsusest on ammu loobutud, aga mõistlik muudatus, nagu madal ettevõtete tulumaks, võiks hoopis palju kasu tuua.