ÄRILEHE KOMMENTAAR: Kaitsepolitsei tegi ajalugu
Ain Kaljuranda ja Allan Kiili kahtlustatakse altkäemaksu korduvas võtmisest mitme aasta jooksul. See on väga tõsine kahtlustus. Miks, millal, milliste tehingute raames, kes kellele midagi andis, ei ole seni teada, kuid selliste paragrahvidega ei vehi riigiprokuratuur kunagi asjata.
Kuigi aastate jooksul on nii mõnegi teise Eesti riigiettevõtte juhatuse liikme ja tema otsuste suhtes võinud tekkida küsimusi, miks nii, siis see ongi jäänud ainult kahtluseks. Kuigi kaitsepolitsei üks ülesannetest on just suuremates ja väärtuslikemates riigifirmades hoida juhtidel, tehingutel ja nõukogu liikmetel silma peal ei ole seni õnnestunud isegi ilmsete kahtluste puhul leida tõendeid, mille alusel kedagi kinni pidada.
Tavapäraselt ütleb juhatuse liige, et nõukogu kiitis otsuse heaks, raputades endalt justkui vastutuse tehtu eest. Tegelikkus on selline, et riigifirmade nõukogudesse jõuab vaid väike osa lepingutest ja hangetest, ainult kõige suuremad ja kallimad.
Pisemat sorti summad ei käi kunagi suurte riigifirmade nõukogust läbi. Suurteks riigifirmadeks võiks Eesti oludes pidada Eesti Energiat, Tallinna Sadamat, Eesti Raudteed, EVR Cargot. Tõsi, kolme viimase äri on pärast 2007. aasta aprillis Tõnismäel toimunut kõvasti kokku kuivanud.
Sõltub ettevõttest, aga ajal, kui Juhan Parts oli majandusminister, kutsus ta aeg-ajalt näiteks Eesti Energia osad nõukogu liikmed – valdavalt IRL-i määratud – vaibale ja andis neile poliitilise suunise. Eksminister tõttab mind kindlasti parandama, aga nimetagem seda kuidas tahes: minister vastava riigiettevõtte üldkoosolekuna andis riigifirma nõukogule teatud olulisemate otsuste tegemiseks suunise.
Eesti Energia nõukogu sai Partsilt suunise näiteks Utah kõrbest maatüki ostuks ja teise põlevkivikatla ehituse optsiooni pikendamiseks üheksa kuu võrra, kuigi selle ehitus oleks vähendanud Eesti Energia väärtust ligi 600 miljonit eurot. Õnneks ei saanud see kunagi teoks.
Riigifirmade nõukogude töö ja nende tegevjuhtimine ei toimu päris samamoodi nagu eraettevõtetes. Kui mõni Eesti erafirma teeks tegevjuhi pealekäimisel 30-40miljonilise investeeringu, mis osutuks juba mõne aasta möödumisel ainult kuluks, siis võiks seda käsitleda ka raske juhtimisveana ja hoolsuskohustuse rikkumisena.
Riigifirmas ütleb tegevjuht, et nõukogu kiitis ju otsuse heaks. Ja nõukogu võib omakorda öelda, et meile andis suunise minister isiklikult. Ja kui juba ministri peale näpuga näidatakse, siis Eesti oludes ongi vastutus kadunud nagu vits mudasesse vette. Poliitik ei vastutata mitte millegi eest, ammugi mitte riigi(firma)le rahalise katastroofina lõppenud tehingute eest. Kui vastutaks, ei istuks mõni endine minister mitte riigikogus, vaid vangis.
Ja nii käibki vastutuse loopimine edasi-tagasi ja nurga taha. Keegi ei vastuta, kedagi ei huvita. Tänagi teatasid kõik Tallinna Sadama nõukogu liikmed nagu ühest suust, et nemad ei tea midagi, pole uurimisest kuulnudki ja ammugi ei ole teada, mille eest riigifirma juhid kuni 48ks tunniks kongi topitakse.
Piinlik, kas pole? Istud nõukogus, targutad ja kiidad kalleid otsuseid heaks, oled veel tipp-parteilaste silmis lugupeetud inimene ja võib-olla isegi sponsor, aga äkki selgub, et vargus, sikutegemine ja mahhineerimine on käinud otse su silme all..
Ainult kinnisvaramiljonär Hillar Tederil jätkus iseloomu märkimaks, et ajal, kui tegevjuhid peeti altkäemaksukahtlustusega kinni, siis võib ka nõukogu endale kõvasti tuhka pähe raputada.
