Tuleb nõustuda kriitikaga, et vaadata tuleks pikaajalist tootlust, kuid kuna indeksipensionifondid on nii noored, siis pikemate perioodide osas oleks ka kummaline neid võrdluses ignoreerida. Pikaajaline tootlus tekib lühiajaliste tootluste jadana.

Huvitav on vast see, et suurima ja väikseima aastase tootlusega pensionifondid on mõlemad LHV omad.

Suurimat varakasvatust on teinud LHV indeksipensionifond, mis on aastaga osaku puhasväärust kasvatanud 15,4 protsenti. Väikseima varade juurdekasvu saavutas 1,01 protsendiga LHV Eesti.

Tervelt nelja fondi aastane tootlus on üle kümne protsendi. Nendeks on lisaks LHV indeksifondile SEB Indeks 100 13,3 protsendi, Tuleva maailma aktsiafond 12,6 protsendi ja Swedbank K1990-1999 indeks 12,3 protsendiga.

Küllalt üllatav on nn. konservatiivsete pensionifondide kordades erinevad tootlused. Kui Tuleva võlakirjafondi tootlus oli 9,4 protsenti ja Luminor C 7,3 protsenti, siis teiste konservatiivsete fondide tootlus ei küündinud kahe protsendini.

Luminori fondide tootlustest pakkus üllatuse agressiivne A pluss fond, mis polegi suurima tootlusega (6,7 protsenti). Kõik väiksema aktsiariskiga pensionifondid teenisid sellest suuremat tootlust.

Kui vaadata pensionifondide aasta tootlust värskeima inflatsiooniga, milleks on septembris aastases arvestuses 2,2 protsenti, siis 24 fondist viis ei suutnud seda ületada. Nendeks on LHV Eesti (1,01 protsenti), Swedbank K10 (1,45 protsenti), LHV S (1,51 protsenti), SEB konservatiivne (1,6 protsenti) ja LHV XS (1,91 protsenti). Samas on nendes viies inflatsioonile allajäänud fondis vaid 210 miljonit eurot ehk alla viie protsendi fondide 4,5 miljardi eurosest kogumahust. Seega vähemalt aastases arvestuses raha pensionifondides väga ei põle.