Teise samba vabatahtlikusega see muutub. Nüüd on isegi juba korteriühistul võimalus inimese eluasemele võla tekkimise järel hüpoteek seada ehk saada nõuete rahuldamisel eelisõigus. Seda vaadates tundub tõesti imelik, et kuidas siis nii, teises sambas on ju varad, aga nende vastu ei saa nõuet seada.

Kui inimene on jäänud võlgu, sissetulekuid pole, tuvastatavaid varasid kah mitte, siis võlgade sissenõudja kuulutab juhtumi lootusetuks. Midagi pole teha.

Käimasoleva suure teise samba pensionireformiga olukord muutub. Sestap pole imestada, kui varsti sisestavad pensionikeskusesse võlgu jäänud inimeste isikukoode laenuandjad ja võlgade sissenõudjad, et teada saada, et kas inimene on teise pensionisambaga liitunud või mitte. Seda ei tehta uudishimust.

Kui äkki muutub teine pensionsammas likviidseks, ehk riik annab õiguse sealt raha enne pensionipõlve välja võtta, siis meenuvad laenuandjatele vanad võlad. Inimestele võidakse teha ettepanek, millest on raske keelduda – müü oma teise samba varad maha, maksa meile võlg ära. Kui heaga ei õnnestu, võidakse see suruda läbi kohtu, mis on kõigile kulukam. Võlausaldaja saab raha, riik saab tulumaksu, sest inimene vabatahtlikult astus teise samba süsteemist välja. Ehk saab inimenegi mingi osa kogunenud rahast endale.

Kui palju sellises olustikus on inimese otsus „vabatahtlik“, kui suure reaalse „otsustamisvabaduse“ oma varade osas ta siis saab? Ja mida inimene vabatahtlikult teisest pensionisambast väljaastununa pensionipõlves teeb? Keda huvitab – inimesele antakse vabadus valikuid teha.