Olukord on kummaline. Tallinna Vesi tahtis vastavalt lepingule tõsta vee- ja kanalisatsiooni hinda. Sellele järgnes Konkurentsiameti ettekirjutus Tallinna Veele, mis nõudis hoopis tariifide alandamist. Tallinna Vesi palus ja sai kohtult kaitset kuni kohtuvaidluse lõpuni. See tähendab, et kuni kohtusaaga lõpuni ei pea ettevõte täitma Konkurentsiameti ettekirjutust ja vee hind ei lange. Samas aga ei saa Tallinna Vesi ka tõsta tariife, sõltudes sisuliselt vaid klientide mahulisest tarbimise muutusest.

See jant kestab juba aastast 2010. Mõlemad pooled on justkui asunud positsioonisõtta ja positsioone ei saa maha jätta. Tagajärg võiks olla katastroofiline.

Tallinna Veel on mängus teenimata kasum tariifitõusult korrutades selle tarbimise mahuga ja korrigeerides seda tarbijahinnaindeksi muutusega. Halvimal juhul tuleb vee hinda alandada. Seniks sobib ka lõputu vaidlus.

Konkurentsiametil on raske kui mitte võimatu taganeda tehtud ettekirjutusest. Halvimal juhul on kaotada see, mis Tallinna Veel on võita. Parimal juhul langetatakse vee hind ja üks erakond saab kirjutada kodukulud alla lubaduse järele vähemalt osaliselt - tehtud! Kaua tehtud kaunikene. Ka Konkurentsiametile näib olevat paremuselt teine valik lõputu kohtuvaidlus kui lasta valitsusel ehk maksumaksjal maksta üüratu trahv.

Seniks aga teenivad advokaadid õiguskulusid ning kohtulahingutel ehk eri kohtuinstantsides otsuste edasi-tagasi põrgatamisel ei paista lõppu. Et Tallinna Vesi on börsiettevõte, ripub tema ja investorite kohal Damoklese mõõgana selle vaidluse lahend, mis ulatuselt võib olla kaugelt suurema mõjuga kui ettevõtte aastatulemused.

Selline asjade venimine kisub kuidagi piinlikuks, mis ei lase kuidagi investorite meelest ununeda mõistet poliitiline risk.