Eesti börsi üks suuremaid tegijaid, valdavalt soomlaste raha haldav KJK Management on vähendanud oma osalust Eesti ettevõtetes ligi veerandi võrra, kirjutas Äripäev. Müüki on läinud Tallinna Kaubamaja, Merko ja Nordeconi aktsiad.
KJK Managementi juhtivpartner Kustaa Äimä jääb küsimustele vastates napisõnaliseks: “Nagu sa kindlasti aru saad, siis ei saa me oma oste, müüke või plaane avalikkusele kommenteerida,“ ütles Äimä Äripäevale.
Miks siis ikka läks pikaajalise ühe suurema välisinvestori poolt aktsiate müügiks? KJK Management on East Capitali kõrval üks suuremaid välisraha Balti turule toojaid.
Esiteks, et fond on kinnine, võiks eeldada, et fond on tähtajaline. Kui tähtaeg saabub, tuleks investeeringud rahaks teha. Selle vastu räägib aga see, et alles detsembris investeeris KJK Fund III Tahe Outdoors OÜsse. Kui fondi tähtaeg läheneks, siis arvatavasti mitte-börsifirmadesse ei investeeritaks.
Võiks ju arvata, et vahest Eesti poliitika ja uus valitsus on pannud investorit aktsiaid müüma. Kui on teada, et suured aktsiapakid tulevad müüki, siis kes tahaks aktsialanguse alla jääda? Kui Isamaa põhiline valimislubadus teise pensionisamba remont ellu viidaks, siis on põhjus kohalike aktsiate languseks olemas. Kuid ka see tõlgendus ei tundu loogiline, sest Eesti teise samba pensionifondidel pole praktiliselt üldse Merko Ehituse ja Nordeconi aktsiaid. Miks siis just neid müüdi?
Kui hakata mõtlema, mis on ühist Merko Ehitusel, Nordeconil ja Tallinna Kaubamajal, samas kui Tallinki aktsiaid pole puututud, võiks tõdeda, et tegemist on suurelt Eesti siseturule suunatud ettevõtetega. Siit võib omakorda kiskuda üles müriaadi müügipõhjuse spekulatsioone.
Vahest on meie siseturg kaugemalt vaadates mullistunud. Kui kinnisvara- ja ehitusturul ehk ei arvata veel, et mängime 2007. aasta kordust, siis ega kõik buumid pea olema sama ulatusega. Mõni kukub varem, mõni hiljem ning mõnest jookseb õhk välja aegamööda suurema vapustuseta. Võimalik, et Soome fondivalitsejat on hirmutanud siinne palgaralli, mis sööb ettevõtete kasumitesse sisse. Kui pidu lõppeb, siis on ettevõtete kuludes tööjõukulud nii kõrged, et kulude kärpimise osas pole koondamisele alternatiive. Kui see turg on sõltuv EL järgmisest rahastusperioodist ja kohalike tellijate huvist, siis kraanade arvu linnapildis vaadates tekib küsimus, et kui hoog raugeb, kes esitab järgmised tellimused? Kui põhjusel või teisel jääb uusarenduste müük vinduma, kes julgeb veel uusi arendusi rajada?
Kui kaubanduskeskuseid kerkib veel juurde ja kaubanduspinda pole Eestis inimese kohta vähe ning Soome turistidega pole meil olukord kiita, siis kellele neid rajatakse? Ka aktsiisipoliitika ja muude kaupade kalliduse tõttu on käimas massiline Lätis ostureisidel käimine, võtab seegi tüki Eesti kaupmeeste potentsiaalsetest käivetest. Kui aga majanduses võib tulla raskem aeg, siis sisetarbimisele toetuv palgatõusu mõju nautinud jaekaubandus võib kogeda vastupidist – väiksemat tööhõivet langevate palkadega ehk vähem raha tarbimiseks. Raskem aeg tuleb, küsimus on vaid millal. Ainult, et kaubanduspinda on rohkem, eri kaubanduskeskustes on palju kattuvust samade poekettide näol. Poekettidel on suuremad kulud ja rohkem kauplusi, kuid kui oste ja ostjaid ei lisandu, pole see väga jätkusuutlik.
Võib ka olla lihtsam põhjus, et aktsiad on kallid ehk pole ettevõtete tulevased kasvuväljavaated hinda arvestades roosilised. Vahest on kulude kasvu lihtsam prognoosida kui tulude oma.
