ÄRILEHE KOMMENTAAR | Teleseriaal Pank tõi vaatajani Eesti panganduse algusaja hõngu, see on tänasega võrreldes nagu öö ja päev

 (72)
Pärnu maantee 22 maja
Ajaloolisest majast jääb alles vaid sein ja keldris nurgakeFoto: Rauno Volmar

Teleseriaal Pank tõi üldsuse ette meie panganduse algusajad.

Panku kerkis 1990ndatel nagu seeni. Mõnigi suur pank hävis, rääkimata väiksematest pankadest. Palju oli ühinemisi ja liitumisi. Hansapank, mis on selle seriaali loo aluseks, tegi kohe alguses mõned asjad paremini kui konkurendid. Kõige stiilipuhtamalt on esimeses osas äratuntav praeguse Luminor Panga juhi Erkki Raasukese lugu, kelle karjäär algas burgeriketist.

Toonast ajastu vaimu on hästi tabatud. Kõik oli võimalik. Raha vedeles maas, see tuli vaid üles korjata.

Tänast ja toonast pangandust ei saa võrrelda. See on nagu öö ja päev. Mõne erandiga võib öelda, et Eesti pangandusest on kadunud ettevõtja. Toonased pangad olid ettevõtted, mida juhtisid ettevõtjad, mitte palgalised elukutselised juhid. Ja lisaks pangandusele olid pangad ka kaubavahendajad. Eestis läks panganduse algusajal muide üks pank hingusele titaanihunniku otsas, mille hind kukkus.

Panganduses oli tol ajal oluline valuutakauplemine ja -vahendus, kus teeniti rubla kukkumiselt. Pangad võtsid hoiuseid rõõmsalt vastu, inflatsioon sõi nende ostujõudu, kuid nende eest sai osta valuutat. Raha väljalaenamisega olid keerulised lood – keskkond oli ebastabiilne, seadusandlus nõrk, intressitase selline, et kui ühega ei osta ja kümnega kiiresti ei müü, siis äriplaanid laenu välja ei kannatanud. Krooni tulekuga olukord muutus. Kaos asendus stabiilsusega.

Seotud lood:

Kindlasti on toonase Hansapanga roll panganduses suurem kui arvata osatakse. Laenutaotlused ja nõutava dokumentatsiooni osas oli pank Eestis teerajaja ja teised pangad kopeerisid seda kiiresti. Sestap sai läbi aeg kus pangale tundmatud ärijõmmid tulid panka, öeldes, et laenu on vaja. Võtsid ette ruudulise paberilehe ja hakkasid joonistama, et vot kuidas nende äri ikka tooks tohutult raha sisse. Sellega oli üks väike aga, laenu oli vaja. Mingeid laenutaotlusi täitma või lisadokumente andma nad ei vaevunud. Võibolla seetõttu muutus kogu Eesti ärikultuur veidi teistsuguseks kui Lätis-Leedus või Moldovas.

Samuti oli tänasest erinev organisatsioonikultuur. Rootsi pankade maaletoodud maatriksstruktuurist ei osatud undki näha. Sai võtta vastutust ja edu korral premeeriti korralikult. Otsused tehti Eestis. Ei olnud välisomanike tarkust, mis lõpuks paralüseeris Eesti panganduse, et meil käivad asjad nii. Ise pidi mõtlema ja otsustama, mis on parim. Kas ka oli, see on iseasi. Ka välismaalt šnitti võttes, millisele teele läks Hansapank kohe tegevuse alguses, teised üritasid rohkem ise välja mõelda või kopeerida. Head töökohad asusid Eestis, mitte Stockholmis. Hansapank polnud veel Rootsi hoiukassa.

See aeg panganduses on läbi.

Seriaali esimeses osas käis palju tegevust Treasury's ehk finantsturgude üksuses. Hansapanga esimene tresoor asus Pärnu maantee 22 teisel korrusel. Töötajaid oli seal alguses küll vähem kui filmis ja ruumi oli väga vähe. Istuti nagu silgud pütis. Tol ajal võeti finantsturgudel lisaks müügitööle ka riske. Tänapäeval enam vist Tallinnas pankades riske eriti võtta ei tohi, jäänud on vaid müügi (kliendinõustamise ja klienditehingute täitmise) funktsioon. Mängu ilu on kadunud.

Tol ajal käisid erinevate pankade sama ala töötajad vähemalt finantsturgude osas konkurentidega läbi. Kui tänapäeval ei saa naljalt sama panga varahalduse töötaja ja turgude üksuse töötajad teineteise töökohta nn. Hiina müüride tõttu külastada, siis tol ajal käisid ikka konkurentide töötajad läbi ja töökeskkonnas külas. Isegi üks ühine jõulupidu lõppes ühe panga treasury's.

Filmis jõuti ajastusse, kus pank plaanis kasvu toetamiseks aktsiaid müüa ja börsile minna. See pidi siis olema Hansapanga kontekstis ajastu kuni 1994. aastani kui toimus aktsiate pakkumine, kuna 1995. aastal muutus aktsia Helsingi börsi maaklerinimekirjas kaubeldavaks.

Esimese osa lõpus oli mitte kuigi ajastutruu peostseen. Tolle aja finantsturgude osaliste pidusid iseloomustanuks küll paremini Tallinnas toimunud Reutersi peod, kus eri pankade diilerid ja ka tagatoarahvas sai kokku ning lisaks telefonis hääle järgi tuttavad inimesed said näidata end hoopis teises valguses.

Huvitav on oodata, kas filmi järgmises või järgnevates osades saab näha aktsiapakkumist, börsitõusu ja -krahhi ja kui tõetruult seda filmitegijad on suutnud jäljendada ja näitlejad seda välja mängida.

*Autor töötas seriaalis kirjeldatud ajal panganduses.