Lubatu piirimail tegutsemine tähendas tihtipeale küll seda, et mingil hetkel võisid terendada vanglatrellid.

Nii üllatav kui see ka ei tundu, pakkusid isegi Nõukogude okupatsiooni aastad mõningaid võimalusi viljelda tegevust, millel oli ereettevõtlusega, tänases mõistes küll kõige enam füüsilisest isikust ettevõtjaga mitmeid sarnaseid jooni. Kusjuures jutt ei ole turgudel kauplemisest, mida reguleeris ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus aprillist 1941. Selle põhjal veebruaris 1945 langetatud Tallinna TSN Täitevkomitee otsuses fikseeriti, et talupidajad, aednikud, mesinikud ja kalurid võisid turul müüa oma majapidamise saadusi. Samuti võisid turul oma tooteid müüa käsitöölised.

Juunis 1949 kinnitas NSVL Ministrite Nõukogu mittekoopereerunud kodu- ja käsitööliste registreerimise eeskirjad, mis lubasid enamasti olmevaldkonnas valmistada elanike tellimusel üksikuid tarbe- ja riideesemeid tellija toodud materjalist. Turul selliseid esemeid müüa ei tohtinud, seda peeti juba haldusõigusrikkumiseks ja oli karistatav. Endiselt oli aga lubatud omakasvatatud aia- ja põllusaaduste müük.

Aprillis 1958 viis NSVL Ministrite Nõukogu eespool nimetatud eeskirjadesse sisse muudatused, mis lubasid hakata kodus tellija materjalist valmistama peakatteid, korsette, rinnahoidjaid, kraesid, lipse, pitsesemeid, puust, luust, kivist, savist ja õlgedest pudukaupu, samuti nõelumis- ja tikkimisvahendeid ning kootud majapidamiskotte. Lubatud tegevusalade hulka lisandusid villa töötlemine, rõivaste ja nahkesemete keemiline puhastus ja värvimine, graveerimistööd (aga mitte väärismetallist esemetele), tellija materjalist sadulsepatoodete, jalatsite, pesu, trikotaaž- ja galanteriiesemete valmistamine. Vaja oli küll hankida kohalikust täitevkomiteest vastav registreerimistunnistus. Samas jäi endiselt jõusse säte, et kui seda kõike teha oma materjalist või turul müümiseks, siis ootas sind kuni 500-rublane trahv või kriminaalvastutusele võtmine.

Uued tuuled saabusid mais 1976, mil NSVL Ministrite Nõukogu tunnistas varasemad eeskirjad kehtetuks ning võttis oma otsusega vastu kodanike käsi- ja kodutöönduse uue reeglistiku, mille alusel tohtis nüüd käsi- ja kodutöönduslike esemeid valmistada ka turul müümiseks ning pakkuda tasulisi olmeteenuseid. Tõsi, palgalist tööjõudu selle juures ei tohtinud endiselt kasutada. Lisaks kehtestati pikk loetelu tegevusaladest, millega tegelemine oli jätkuvalt keelu all: trükitoodangu ja helikandjate valmistamine, keemia- ja kosmeetikatoodete valmistamine, karusnaha töötlemine ja sellest esemete valmistamine, väärismetallist, vääriskividest ja merevaigust esemete, samuti küünalde, ikoonide ja muude kiriklike esemete valmistamine. Mõistagi oli keelu all ka relvade ja laskemoona, narkootikumide ja ravimite valmistamine.

Eraettevõtlusega tegelemiseks tuli hankida kohaliku täitevkomitee rahandusosakonnast iga-aastane registreerimistunnistus, maksta 5 rubla ja tekkivate tulude pealt tasuda ka tulumaksu. Kusjuures põllumajanduses oli kodu- ja käsitööndusega tegelemine tulumaksuvaba. Selline olukord kehtis kuni novembrini 1986, mis võeti vastu NSV Liidu seadus individuaalsest töisest tegevusest. Seadus hakkas kehtima maist 1987 ning vallandas tõelise kooperatiivide buumi.

Teine valdkond, kus võis rääkida mitteriiklikust omandist, olid kolhoosid (seda küll teatud mööndustega, sest harvad ei olnud need juhud, kus kolhoos ENSV juhtorganite tahtel ühisomandit eirates lihtlabaselt riiklikuks majandiks ehk sovhoosiks muudeti). Kolhoosi majanduslik alus oli nimelt ühisomand. Kolhoosnike kolmandal üleliidulisel kongressil vastu võetud ning novembris 1969 NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu ühismäärusega kinnitatud kolhoosi näidispõhikirja alusel moodustasid kolhoosi ühisomandi talle kuuluvad ettevõtted, hooned, ehitised, traktorid, kombainid ja muud masinad, seadmed, transpordivahendid, töö- ja produktiivloomad, mitmeaastased istandikud, kuivendus- ja niisutusehitised, saadud toodang, rahalised vahendid ja muu kolhoosi vara. Kolhoosi ühisomandiks olid ka vastavalt tema kaasomandusele kolhoosidevaheliste organisatsioonide ja ettevõtete, sealhulgas kolhooside ehituskontorite ehk KEK-ide vara ja vahendid. Just seepärast ei saanud kolhoose ja nende loodud ettevõtteid ka erastada, sest need olid juba sisuliselt eraomandis.

Samamoodi olid ühisomandis tarbijate kooperatiivid, mis jäid 1940. aasta kommunistliku juunipöörde järel natsionaliseerimata, kestsid rahumeeli edasi kuni Eesti Vabariigi taaskehtestamiseni ja on elujõulised siiani.

Esimene lugu ilmub 14. juunil Vello Sillamist.