Ärileht: võlakriis paneb riigid jälle vanu trikke tegema
Teoorias – kui lähtuda Keynesi ja Friedmani teooriatest, mida tudengitele makromajanduskursuse raames põhiliselt õpetatakse – peaks USA ja võib olla ka Euroopa Liit majanduskriisist ammu väljas olema.
Ütleb ju Keynesi teooria, et majanduslanguste põhjuseks on vähene kogunõudlus ja seda viga saab parandada riiklike kulutuste suurendamisega. Friedmani teooria järgi on majanduslanguste põhjuseks samuti nõrk kogunõudlus, aga erinevalt Keynesist soovitab seda ravida ringluses oleva rahahulga suurendamisega. Nüüdse kriisi ajal on nii USA kui ka Euroopa Keynesi ravimit ohtralt kasutanud. Friedmani ravimit on samuti mõlemad kasutanud, eriti julgelt USA. Aga soovitud tulemust ehk veenvalt uude viis-kuus aastat püsivasse majanduskasvu faasi jõudmist ei ole.
Tegelikult ei ole häda ainult kriisi aegu lisandunud võlgades, kuigi just need on olnud katalüsaator, mis tegid igavast riigirahandusest ühtäkki arenenud riikide konnasilma. Väikses defitsiidis riigieelarvete koostamine hoolimata sellest, kas majandus kasvab või kahaneb, on enamikus rikastes riikides olnud rutiiniks aastakümneid, sellega tehti ennast praeguse tsüklilise tõve ees nõrgaks. Ja see ei ole veel kõik – tulevikus terendab pensioni- ja tervishoiukulutuste kiire kasv, sest rahvastik vananeb.
USA-st rääkides visandavad majandusteadlased Troy Davig, Eric M. Leeper ja Todd B. Walker oma mulluses analüüsis sealsetele eelarvepingetele kolm võimalikku lahendust. Esimese puhul tõstab föderaalvalitsus makse sedamööda, kuidas kasvavad väljalubatud pensioni- ja tervishoiukulutused, keskpanga (Föderaalreservi) ülesandeks jääb sealjuures hoolitseda inflatsiooni vaos hoidmise eest nagu praegugi. See on tugevalt kasvava majandusega variant, sest USA-s on maksukoormus küll suhteliselt madal, aga madal on ka inimeste maksutaluvus – tegelikult ei saa maksumäärasid palju tõsta.
Teises variandis hoiab valitsus maksud allpool poliitilist taluvuspiirini jõudes ja võtab ette pensioni- ja tervishoiulubaduste vähendamise, keskpank püsib oma praeguste liistude (s.o inflatsiooni juhtimise) juures. See stsenaarium pole ka läbinisti erakordne, sest tulevase pensioniea tõstmist, toetuste saamise tingimuste rangemaks muutmist jmt võtteid on viimasel ajal õige mitmetes riikides kasutatud – aga enamasti veel ebapiisavalt.
Sarnaneb sõjaajaga
Kolmanda variandi puhul hoiab valitsus maksud allpool poliitilist taluvuspiiri ja täidab nominaalselt ka pensioni- ja tervishoiukulutused ning selle „võimatu missiooni” rahastamiseks sunnib keskpanga inflatsiooni asemel ohjes hoidma lühiajalist intressimäära – vastasel juhul muutuks valitsusel riigilaenu teenindamine liiga kalliks. See on sarnane sõjaaja, näiteks Teise maailmasõja aegse riigirahandusega. Aga kahe tähtsa erinevusega, ütleb Leeper: „Kongressi eelarvekomisjoni projektsioone vaadates on tegu otsekui Saja-aastase sõjaga selle 20. aastal ja teiseks, praegu on valitsusel reaalne valikuvõimalus asi hoopis tulevaste sotsiaalkulutuste koomale tõmbamisega lahendada.”
Kolmanda stsenaariumi eelduseks on, et USA saab tulevikukski laenu võtta oma koduvaluutas, s.o dollaris – vähemalt praegu selles keegi ei kahtle – ja investorid ei nõua väljastatavate võlakirjade indekseerimist inflatsiooniga. Säärasel juhul saab inflatsiooniga vähendada valitsuse reaalset võlakoormat.
Kuna investorid ostavad endiselt rõõmuga föderaalvalitsuse võlakirju, peab neis järelikult olema usku, et perspektiivis on valitsuse poliitika jätkusuutlik, sest praegune poliitika läheb ühel hetkel muutmisele, märgib Leeper. Teisalt on eelarvepoliitika väga udune asi, selle mõjusid ei osata korralikult mõõta – eelarvealkeemia, mitte -teadus, nagu Leeper olukorda hindab. Nõnda on keeruline prognoosida, millal põrutab riik eelarvepoliitikaga vastu seina ehk kaotab võimaluse leevendada olukorda maksude tõstmise või kulutuste vähendamisega, sest nii esimese kui teise puhul on välja jõutud taluvuspiirini.
Leeperi ja ta töökaaslaste välja toodud kolm varianti on suhteliselt heas seisus riikide – nagu USA, Saksamaa või ka Põhjamaad – valikuvõimalused riigirahanduse stabiliseerimisel, kusjuures esimene ei ole tõenäoliselt neilegi taskukohane. Kolmanda variandi kasutusele võtmisel aga tuleb tõenäoliselt kasutusele võtta ka mõned sunnimeetodid. Riigivõlgade ajalugu uuriv majandusprofessor Carmen M. Reinhart meenutab Teise maailmasõja järel kasutatud võtteid – riigivõlakirjade ostmise enam-vähem kohustuslikuks muutmist riigi reguleerimise all olevatele finantsasutustele, otseseid või kaudseid intressimääradele kehtestatud lagesid, piiriüleste rahavoogude piiramist. Selliseid võtteid pole ammu nähtud, aga nad võetakse uuesti kasutusele, mõnel pool Euroopas on see juba toimumas, ennustas Reinhart suvel Rahvusvaheliste Arvelduste Panga aastakonverentsil peetud ettekandes.
Kehvemas seisus riikide puhul ei saa välistada ka võlgade otsest maksmata jätmist või restruktureerimist (Kreeka puhul on viimane juba käivitunudki). Päriselt ei tasu välistada isegi hüperinflatsiooni – euroalasse jäävates riikides seda vaevalt tuleb, aga kui mõni riik peaks välja astuma, siis sellise puhul on hõlpsamini ette kujutatav, et keskpank hakkab otse ja piiramatult valitsust rahastama. Elame huvitaval ajal, kus midagi ei saa päriselt välistada...
Loe täispikka analüüsi ja teisi artikleid augusti Ärilehest.
