Kui Saksamaal väheneb eksport viis protsenti, on lein majas. Eesti ettevõtjate käibed on vähenenud kümneid protsente, aga näod on ikka vaprad. Vist oleme tuimad? Ei, ütleksin hoopis: eesti ettevõtja ongi näinud rohkem kapitalismi irratsionaalset kui stabiilset külge.

Esiteks kapitali kujunemine Eestis (mis muuseas on sama vana kui metsaülikool Eesti pinnal ehk siis 21 aastat). Kuidas jagati tuleviku vara ehk ettevõtete osalusi firmade aastakoosolekutel 1990-ndate alguses? Kuhugi, tavaliselt riigi üüripinnale, kogunesid firma idee autor, tema sõbrad, kes tundsid tootmist või teenindust, keegi, kes oli säästnud mõni tuhat rubla, pluss üks raamatupidaja. Asutati ettevõte. Kes esimesena nimetas endale osaluse protsendi – näiteks 40 –, see nägi: kaaslased hakkavad kuulekalt ülejäänud 60% omavahel jagama. Tihti ei peegeldanud osaluse suurus üldsegi inimese panust firmasse. Olen näiteks kogu aeg imestanud, mis meeleolus küll võis olla minu klassivend Hannes Tamjärv, kui Hansapanga (Rebaco AS-i) asutamiskoosolekul tulevasi sadu miljoneid jagati. Hannes oleks küllap võinud kohe 50% endale küsida, tema aga ütles: teeme aktsiakapitali võrdselt üheksaks tükiks. Eks selle koosoleku meeleolu järgi pandi suures osas paika Eesti järgmise kümne aasta rikaste edetabel.

Riigiettevõtte erastanud Jüri Käo ja Andres Sarri ostsid lihttöölistelt kiiresti aktsiad kokku, Meelis Milderi õmblejad käisid veel pikka aega üldkoosolekul uusi kleite näitamas. Mõnikord oli idee autoril lihtsalt vaiksem hääl kui Nõukogude taustaga tegevjuhil või närvitses keegi liialt, ja väärtuslikud osalus-protsendid võeti „autoriteedile rõhudes” käest. Eks ahnus või lihtsalt enda eest seismine olidki tookord ühiskonnas uued asjad. Ma ei usu, et tänapäeval oleks aktsiaseltside asutamiskoosolekutel nii palju valehäbi ja vilumatust.

Kapitalismi ahhaa-keskus

Aga irratsionaalsust nägi eesti ettevõtja veelgi. Näiteks asutasime partneriga infoteenusefirma Ekspress Hotline, praeguse Eesti turuliidri. Tööl on igal hetkel kümneid telefonioperaatoreid, infoagendid külastavad tuhandeid ettevõtteid üle maa, IT-osakond hoiab püsti andmebaaside otsingusüsteeme – ühesõnaga, tehakse tööd. Andmebaasides on 30 000 ettevõtte ringis, kõik, kes Eestis üldse liigutavad. Pidevalt koostame interneti- ja paberkatalooge, mitmes keeles nn export-directory’sid.

Milline on kokkuvõte? Mingil arusaamatul moel on ettevõtte suurimaks väärtuseks ikka need kaks kivimaja Kadriorus, milles oleme 15 aastat töötanud. Üsna keskpärases olukorras väga harilikud majad pargi ligidal maksavad rohkem kui kõik töövõidud, võetud riskid, targalt juhitud koosolekud. On see õiglus? Ei, see on turg.

Paar kinnisvara küsimustes 1994. aastal tehtud otsust osutusid päris maasikateks. Nüüdseks on just Ekspress Hotline see firma, mille olen kehva aja tõttu müüa otsustanud, maju aga käsib instinkt säilitada.

Aastal 2007, just enne suurt venelaste solvamist Tallinnas, tegime oma meediaettevõtte avalikuks börsifirmaks. Ma pole kunagi nõnda palju lennanud. Varssavi, Stockholm, London, Frankfurt, Helsingi – igal pool ülikonnad, nimekaardid, erinev inglise keele väänamine ja eksperdid, eksperdid, eksperdid. Analüüs Põhjamaade trükipaberi hindadest. Analüüs interneti tungimisest maainimeste kodudesse ja kuipalju me sealt kliente saame. Maatriksarvutus direktorite arvust Ekspress Grupi firmades võrreldes meie kogukäibega. Rahvusvaheline raha oli väga nõudlik, eputavalt tark...

Saime oma aktsiad müüdud kõrge hinnaga ja jäi puudugi. Ja juba poolteist aastat hiljem polnud kogu see ekspertiis enam midagi väärt. Kuigi ekspertide palgad ja boonused neis linnades on... ma ei tea: sada tuhat krooni kuus? Kakssada? Midagi sinnapoole. Ja siis müüsid needsamad fondid oma aktsiad meie firmas ja paljudes teistes Ida-Euroopa firmades maha viis-kuus korda odavamalt kui olid ostnud. Vaatasime kontoris üksteisele hämmingus otsa. On nad närvihaiged? On neil püstol kuklas? Kes loll ostab kallilt ja kohemaid müüb odavalt? Jah. Mitte kõik uue ilmakorra asjad pole nõukaajal sündinule veel selgeks saanud. Vähe öeldud, tunnistan ausalt: suu jääb lahti, kui kapitalismi „ahhaa-keskust” lähedalt jälgid.

Üks mu tuttav, koolivend Tõnismäe monumendi lähedasest koolist, juhib kümneid tõsise rauaga tegelevaid tootmisettevõtteid. Ta ütles: „Kuni 2005. aastani tundus, et teen lausa geniaalseid otsuseid. Kõik läks ülesmäge. Ja siis järsku nagu oleks ära keeranud. Mida ka ei püüdnud ennustada või ette planeerida – kõik läks päin persettä. Ei ole ju ratsionaalselt võimalik?”  

Ei olegi.

Liiga sinisilmsed eestlased

Ja kapitalismi kolmas irratsionaalsus Eesti ettevõtja jaoks. Me oletasime, et mujal on nii nagu meil. Et endistest sotsialismimaadest on, nagu Eestistki, saanud paigad, kus sõna pidada on kasulik, mõõdukas kingitus paneb ametniku tegutsema ja kaasaktsionär hoiab sinu raha nagu omaenda oma. Paljud eesti ettevõtjad olid väga sinisilmsed, väga ullikesed ja küllap said paljud bulgaarlased, lätlased, ukrainlased ja aserid selle üle isekeskis nalja visata. Suur osa kroone, mida Eesti majandus praegu investeeringuteks vajaks, pandi „kosuma”. Vahetati lattidesse, grivnadesse, manattidesse ega tule enam iial koju tagasi. Seepärast näemegi, et meie aktsiaturul toob tõusu see, kui keegi panustab sinna ühe sõiduauto raha. Ühe väga keskmise auto hinnaga saab kõigutada suure ettevõtte börsiväärtust! Sest vaba raha ei ole, see seisab vettinud põllumaades kusagil võõraste pealinnade läheduses, kus ehituslube pole lubadustest hoolimata kunagi välja kirjutatud. Nüüd aga ei kavatse keegi sinna ehitada, sest uusi kodusid pole momendil kellelgi vaja.

Eks see ole kindlasti mõjunud ettevõtjate enesetundele. Ettevõte kujutab endast ikkagi peret, kus kõik eeldavad, et perepea on konservatiivne, teab, mis teeb, ja ka kaalub otsuseid pikalt. Küllap oodati otsuste kaalumist ka neilt Frankfurdi ja Stockholmi pensionifondidelt, kes tõid oma raha väikestesse Balti ettevõtetesse. Ja ega ju põhimõtteliselt valesti ei teinud ei Merko ega Märt Vooglaid, kui nad Riia kinnisvara haarasid. Ega Peep Aaviksoo fondid Bulgaarias ega Gildi fondid Armeenias ega Margus Reinsalu Põhja-Aafrikas. Lihtsalt paljud asjad jäid venima, ametnikud ja äripartnerid küsisid pidevalt lisamiljoneid, müüdud krundid olid risti-rästi nagu maleruudud... Ühesõnaga, ei ametnikud ega välismaa partnerid polnud tehtud meie näo järgi. Kust me üldse võtsime, et Rumeenia ametniku „kaks kuud” tähendab sama, mis Harju maavalitsuse kaks kuud? Et kohalikud Läti ivoparbused küsivad ümbriku ja siis ka toovad vajaliku detailplaneeringu? Oh meid, vaeseid eesti GEP-e (gorjatšije estonskije parni)...

Saabumas on noorte šanss

Me kükitame nüüd nagu vettinud mägrad kustunud lõkke ümber. Enesehinnang ripub nagu kellapendel. See aga ei kesta igavesti. Sel ajal kui vanad, õigemini mitte väga vanad, vaid kõigest möödunud sajandil loodud ettevõtted vaevlevad likviidsuskriisis, võivad uued pealetulevad alfa-isased hoogsalt uusi ettevõtteid luua.

Küllap peavad Rootsi pangadki oma varasid kellelegi edasi sokutama. Saabunud on noorte šanss. Defitsiitne ei olegi niivõrd raha (küll pank annab uuele omanikule ettevõttega koos kaasa ka pisukese käibelaenu), vaid vaja on just midagi irratsionaalset. Prantslane ütleb: élan vital ehk elujõud. Kohemaid, kui vettinud mäkrade lõkkest kihutab mööda gasellikari, tormamas uute kasumite poole – küll siis ajab end püsti ka eelmine äripõlvkond. Uute riskide, uute võimaluste poole. Järjest kiiremini jalgu alla saavat ostjat järjest täiuslikumalt teenindama. Elagu Eesti kapitalism! Käsikäes vennalike Rootsi pankadega – uute töösaavutuste poole!