Su tekstides kordub klassikaline moraal, et õnn pole rahas ja ka rikkad nutavad. Eriti ilmekas on romaan „Hea firma", kus firma võtabki oma loojatelt kontrolli üle. On sul endal sellist tunnet olnud?

Otseselt enda puhul mitte, aga tihti tajun küll, et inimesed käituvad firma ametipostil erinevalt, kui nad inimestena käituksid. Firma avaldab inimestele ikka mõju. Mõnel pool, kus on väga tugev ettevõttekultuur, avaldab ta suuremat mõju, mujal, kus reeglid ja seosed on vabamad, on see väiksem. Aga vahel on mõju nii hull, et seda on lihtsalt piinlik vaadata.

Milles see avaldub? Kui sagedane on psüühika vägivaldne kokkuvarisemine nagu su novellis „Viha"?

Ausalt öeldes ei ole ma näinud, et ta päris niimoodi juhtuks. Inimesed vist hoiavad ennast tagasi.

Umberto Eco ütles, et viimase suure majanduskriisi tingis kokaiinitarvitamine. On see teooria usutav?

Ei välistaks. Kuigi narkootikumid on minu jaoks täiesti tundmatu ala.

Sul on kontoriaknal Äripäeva mõjukate inimeste edetabel, kus sa ka all paremas nurgas figureerid, raamitud ja puha...

See on huumor muidugi, see raam, mille me talle ümber panime. Niimoodi me sellesse suhtumegi. Mõjukus on kindlasti adekvaatne mõiste, aga ma suhtun ausalt öeldes sellesse kergemeelselt, ei võta väga tõsiselt.

Loe, mida arvab kirjanik Armin Kõomägi kirjandusest, valimistest ja rahast kolmapäevasest Eesti Päevalehest.