Armin Kõomägi: rahvusliku kapitali missioon - tõsta kodumaiste ettevõtete iivet

 (33)
Armin Kõomägi
Armin KõomägiFoto: Eero Vabamägi

Rahvuslikul kapitalil on missioon, milleks ei ole täita eesti soost kapitalistide taskuid, vaid domineerida kohalikus majanduses, eksportida eripära ja aidata kaasa meie kultuurikuvandi loomele piiri taga. Ka peab see kaasa aitama ettevõtjate positiivsele iibele. Selleks peavad ettevõtte juhtkonnast saama kaasaktsionärid ja vana tegijad aitama noori alustavaid ettevõtteid, kirjutab oam arvamusloos ettevõtja ja kirjanik Armin Kõomägi.

Oleme harjunud mõtteviisiga, et eestlaste ajalugu saab alguse 11 000 tuhande aasta eest. Siit lahkunud jäämassiiv kündis maha kodumaa esimesed piirjooned, kus meie uudishimulikud esivanemad õppisid eluga hakkama saama. Aga kui tõstame silme ette meie kaks olulisemat kivi, pae- ja põlevkivi, seisame silmitsi vaikiva ajalooga, mis ulatub 400 miljoni aasta taha. Nafta tekkis maailma näiteks 200 miljonit aastat hiljem.

Jah, meid on aidanud Maarjamaal toimetanud võõramaalased - kirjakeel, haridus, rahvuseepose algatus – kõigele sellele on oma ajaloolise panuse andnud eesti sakslased. Tänaseks on meie väike, aga rikkalik kultuur igati elujõuline, mille suurim väljakutse ei seisne kultuuris endas, vaid selle kandjate ehk inimeste väheses iibes. Kui kasutada riskikapitalistide keelt, siis on paarsada aastat tagasi maha külvatud rahvuslik seemnekapital osutunud edukaks. Start-up nimega Eesti on tulnud selleks, et jääda. „Läbi aegade“, nagu kinnitab põhikiri.

Raske on ajaloost leida esimeste eesti soost ettevõtjate jälgi, aga midagi siiski leiab. Kaks aastat peale esimest üldlaulupidu asutatakse laevaselts „Linda“. Kümme aastat hiljem, aastal 1881, paneb ettevõtja Jaan Puhk Viljandis käima tikutoosivabriku. Rahvuslik kultuur on see muld, milles rahvusliku kapitali seeme idanes. Ilma selleta vohaksid meie põldudel mitte kartul ja rukis vaid anonüümse võõramaise kapitali tootlikkuskordajad.

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud pool sajandit kommunistlikku režiimi kuivatas meie rahvusliku kapitali nullilähedaseks. Ent vaatamata võõrvõimu aastakümnete pikkusele ponnistusele kultuurist tal jagu saada ei õnnestunud. Täna saame elada oma vabas riigis paljuski tänu meie kultuuri kannatlikkusele ja sitkusele, mis koos põlise vabadusihaga on nagu hõõguvad söed tasase pinna all. Tänu kultuurile on meil olemas kodumaine ettevõtlus, mida väljast tulijad iseloomustavad pragmaatilise ja usaldusväärsena.

22 aastat pole teab mis pikk aeg, kuid siiski piisav, et märgata eesti kapitali tõusu ja tugevnemist. Ettevõtluses on selle ajaga paljugi juhtunud. Paar buumi, paar kriisi. Valusaid äpardumisi ja säravaid edulugusid. Mis seal salata, on müüdud ka häid ja olulisi ettevõtteid väliskapitalile. Võibolla ahvatlusest, võibolla hirmust, võibolla liiga vähesest kogemusest. Aga on ka ostetud. Ning sugugi mitte vähem väljapaistvalt. Silm puhkab Tallinki laevadel.

Millist rolli mängib tänane eesti kapital kodusel ettevõtlusmaastikul?

Näiteks toidu- ja esmatarbekaupade jaekaubanduses kuuluvad esimesest seitsmest ketist neli kohalikele. Ehitusfirmade turul, kus just teatas oma lahkumisest põhjamaa kontsern, on seis küllaltki sarnane. Toiduainetööstuses kipuvad meie lipulaevad libisema väliskapitali rüppe. Eriti tuntav on see jookidega. Head eesti õlled, mis valmivad pikkade traditsioonidega eestimaa pruulikodades, ei ole meie omad. Juba kolm aastat kuuluvad rahvusliku kommivabriku aktsiad norrakatele. Drastilisim on seis panganduses, kus skandinaavia kapital on teinud puhta töö. Suurim eesti kapitalile kuuluv krediidiasutus asub auväärsel kuuendal kohal. Võrdluspilt Soomega on ere: esimesest kümnest pangast kaheksa kuuluvad seal kohalikele.

Kuid mis siin ikka viriseda. Liberaalsel majanduspoliitikal on hind. Kui endal raha napib, tulevad teised. Pühivad „Welcome to Estonia“ kirjaga jalamatil jalad puhtaks ja võtavad aktsionäride koosolekul sisse oma mõjukad kohad.

Viimastel aastatel oleme täheldanud ettevõtete tagasiostmisi välismaistelt omanikelt. Põhjuseid, miks välisinvestor lahkub on mitmeid. Vaid osa nendest on seotud meie turu väiksuse ja kahanenud kasvuväljavaadetega. Kuid fakt, et nii mõnigi endine, siinset välisfirmat ohjanud kohalik juht on väljaostu käigus saanud firmaomanikuks, tugevdab kodumaist ettevõtlust ja kasvatab rahvuslikku kapitali.

Ma loodan, et ei kõla liiga paatoslikult, kui väidan, et rahvuslikul kapitalil on missioon. Ning see ei ole täita eesti soost kapitalistide taskuid, vaid domineerida kohalikus majanduses, eksportida eripära ja aidata kaasa meie kultuurikuvandi loomele piiri taga. Tugev rahvuslik kapital ei koondu ühtedesse kätesse vaid jaguneb paljude tegijate vahel. Seetõttu peab see kaasa aitama ka ettevõtjate positiivsele iibele. Tehke oma juhtkonnast kaasaktsionärid, aidake kapitalipaigutusega noori alustavaid ettevõtteid.

Ning lõpetuseks: toetage eesti kultuuri, eesti kapitali ema, kes on üle elanud ajad, mida kapital ei suutnud. Kinkige talle 2 protsenti kasumist, et ta kasvaks, mitmekesistuks, tugevdaks ja tutvustaks meid ka ülejäänud maailmale. Sest niipea, kui kaob rahvuskultuur, on kriips peal ka rahvuslikul kapitalil, sellel ainsal kogu planeedil, mis lisaks rentaablusele mõtleb ka Eesti heaolule ning tulevikule.

Ja meil on mille nimel elada: järgmise jääajani on jäänud 15 000 aastat.

Artikkel on ilmunud Äripäeva paberlehes.