ARUTLUS | Mille alla võiks paigutada teise samba raha, kui Isamaa viib oma valimislubaduse ellu ja inimesed saavad säästud välja võtta?
Kõigepealt pean tunnistama, et kuna ma ise pole vaevunud endale teist pensionisammast kunagi tegema, siis pole ma ka sellega seonduva peale ülemäära oma ajurakke kulutanud. Siiski oman üldist seisukohta, et säästa on mõistlik ja et teine pensionisammas polnud oma algsel kujul ülemäära hea lahendus.
Kuna asjad on selle koha pealt juba paremuse suunas liikunud, olen üldiselt olnud teise samba kohustuslikuks jätmise poolt, olen selle kohta ka sõna võtnud ega ole suuremat edasi mõelnud. Samas võimalus selle üle suunas mind omajagu uutele radadele.
Esimene küsimus on muidugi, kas jätta oma raha teise sambasse või see välja võtta. Kuigi iseenesest on see mõte hea, et inimene paneb iga kuu kaks protsenti oma sissetulekust pensionifondi, millele riik lisab omalt poolt neli protsenti sotsiaalmaksu arvelt, on praegu väga keeruline aru saada, kuhu see raha läheb.
Portaali Rahageenius.ee toimetaja Siim Männik on püüdnud viimastel nädalatel selgust saada, millised on olnud teenustasud, mida ta on oma pensionifondile viimase nelja aasta jooksul maksnud. Kiiresti tuli välja, et pangad kas ei tea ka ise (sest teenustasud on vahepeal muutunud) või lihtsalt ei taha öelda. Üldiselt soovitati tal see endal välja arvutada. Jah, endal arvutada, kuigi pangad ise ka ei saa aru, kui palju nad temalt teenisid.
Männik seda tegigi ja avastas ehmatusega, et sissemaksetest on läinud teenustasudeks üle kolme korra rohkem, kui panga fondihaldusteenus on talle raha juurde teeninud. Viimase nelja aasta keskmiseks tootluseks tuli 0,7 protsenti. (Muidugi, eelmisel aastal käis aktsiaturu käsi ikka päris kesiselt, varasematel aastatel oli tootlus parem.) Arvestades, et viimase nelja aasta inflatsioon oli keskmiselt 1,6 protsenti aastas, on tema pensionikontol oleva raha ostujõud tegelikult langenud.
Kui raha välja võtta
Nagu aru saada, segane asi. Vahepeal on küll turule tekkinud Männiku omadest märksa kliendisõbralikuma tasustruktuuriga fonde, aga inimene, kes ei jaksa või ei oska selles kõiges orienteeruda, võib hõlpsasti otsustada raha välja võtta, lihtsalt kõhutunde põhjal.
Mõni võib mõistagi leida, et mis sellest rahast ikka hoida. Inflatsioon sööb selle niikuinii ära, parem osta selle eest midagi, mis kestab. Kui aga vaatame, mida osta, ega siis polegi midagi väga tarka soovitada. Kõige kiiremini tõuseb valdavalt kaubarühmade hind, mida ülemäära säilitada ei saa, nagu toit, söömine väljaspool kodu ja muud sarnased.
Majapidamine on sellel kümnendil kallinenud vaid keskmiselt 0,8 protsenti aastas, nii et uue pesumasina kannatab paari aastagi pärast osta, kuni vana vastu peab. Muidugi on mõeldav tekitada endale koju iseäranis kiiresti kallinenud alkoholi- ja tubakatoodete ladu, aga see ei tundu ülemäära mõistlik plaan, eriti kuna praegu aktsiisitõuse (vist) oodata pole – ja ega õlugi harilikult liialt kaua säili.
Üks suhteliselt kiire hinnatõusuga kaubagrupp on viimasel ajal muidugi olnud eluase. Üks asi, kas see tõus jätkub, teine asi aga see, et suure osa inimeste teise samba kontol oleva raha eest ei saa vist nüüdsel ajal korralikku koerakuutigi (ma muidugi täpselt ei tea, pole mul kuuti ega koeragi, lihtsalt vaatan selle järgi, mis maksis mu värskeim raamaturiiul). Nii et kulutamisel pole erilist mõtet, pealegi, nagu öeldud, mina siiski soovitan pigem säästa.
Alati on ju võimalik ise aktsiaid osta. Ainult et valdavalt pole inimestel selleks aega, viitsimist ega teadmisi. Kui keegi arvab, et tema on sama hea kui Warren Buffett, siis on ta ülisuure tõenäosusega millestki valesti aru saanud. Kes ei vaevu ostetava ettevõtte viimaste aastate kvartaliaruandeid iga viimase kui joonealuse märkuseni läbi töötama, pole investor, vaid spekulant.
Pealegi, ka kõige hoolikamalt tehtud aktsiainvesteeringuga kaasneb ikkagi ettevõttepõhine risk. Üks hea võimalus riski maandada on osta indeksfonde – nii jääb ainult tururisk. Need jäljendavad tavaliselt mingi börsiindeksi liikumisi ega ole seotud üksikute ettevõtete riskidega. Aga risk ikka jääb, et turg üldiselt langeb, nagu juhtus mullu.
Kas võlakirjad on lahendus?
Kui inimene leiab, et talle üldse ei meeldi risk, siis on tema võimalused üsna piiratud. Riskivabasid raha paigutamise viise eriti maailmas pole. Üks sellele lähedasemaid on riigivõlakirjad. Majanduslikes arvutustes võetaksegi sageli USA riigivõlakirjade tootlust kui riskivaba tootlust.
Nii ongi USA valitsuse võlakirjad kindel linn ja varjupaik, kui maailma tabavad mis iganes majanduslikud ja/või poliitilised hädad. Need lähevad rasketel aegadel alati hinda. Võlakirjade puhul tähendab hinda minemine seda, et nende pealt teenitav intressitulu väheneb. Tükk aega on intressimäärad olnud rekordmadalal, kuid USA-s on need tasapisi tõusnud ja riigi kümneaastaste võlakirjade tootlus on artikli kirjutamise seisuga 2,53%. Pole palju, kuid seemneks seegi.
Ent siin tuleb mängu üks suur aga. USA riigivõlakirjad on denomineeritud dollarites, eestlane ilmselt pigem eelistab eurosid, mistõttu tuleb mängu valuutarisk. Kui peaks toimuma dollari järsk odavnemine euro suhtes, siis on dollarites võlakirjad ühtäkki väärt palju vähem eurosid. Dollar võib muidugi ka kallimaks minna, aga valuutakursside muutumise ennustamine on üks väga tänamatu töö, veel palju tänamatum kui aktsiaturul askeldamine.
Eurodes võlakirju vaadates jääb esimesena silma üks teine kindel linn ja varjupaik – Saksamaa. Kui ka Saksamaal enam raha pole, siis pole seda Euroopas vist üldse. Kahjuks teavad seda ka teised ja nii ongi Saksa kümneaastaste riigivõlakirjade tootlus praegu ümmargune null.
Teistest euroala võlakirjadest eristub näiteks Itaalia 2,61-protsendilise tootlusega, aga küllap makstakse seda asja eest. Võrdluseks, Kreeka vekslite pealt tasutakse 3,32 protsenti ja me kõik mäletame, mis mõne aasta eest seal toimus. Riskivaba see tulu pole.
Hoius – intress vs inflatsioon
Ja nüüd jõuame tähtajalise hoiuse juurde. Pean tunnistama sedagi, et ma pole sellelegi võimalusele varem suuremat mõelnud. Ma nimelt ei mõtle ülearu palju riskivabale tulule – mis on ka üks põhjuseid, miks ma oskan veenvalt kirjeldada seda, mis kõik turul untsu võib minna. Been there, done that.
Tähtajalise hoiuse muudab sisuliselt riskivabaks see, et see on garanteeritud riikliku Tagatisfondi poolt. Lisaks leidub veel teisi võimalusi, nagu lühemaks ajaks hoiustamine või hoiused, millelt saab soovi korral raha varem välja võtta, kuid nende intressimäär on mõistagi madalam.
Arvestades eelmainitud kümnendi keskmist inflatsiooni 2,3 protsenti ja asjaolu, et Eesti Pank prognoosib lähiaastateks pigem sellest madalamat, umbes kaheprotsendist üldist hinnatõusu (milline see tegelikult olema saab, eks me näe), ei tundu kaheprotsendiline tootlus üldse paha. Pigem suisa päris mõistlik, eriti võrreldes Männiku pensionifondiga.
Loomulikult peaks inimese vara olema hajutatud eri klassidesse – osa eurodes, osa dollarites, osa ehk ka jeenides, osa kinnisvaras, osa aktsiates, osa võlakirjades, osa kullas, osa pensionifondis, osa pangahoiusena. Aga kahjuks pole meile kõigile seda lihtsalt nii palju antud.
