ARVAMUS: Eesti energeetika tõehetk saabub 2020. aastal
Eesti Energiat tunnevad Eesti inimesed täna kui turgu valitseva positsiooniga ettevõtet, kellele kuuluvatest elektrijaamadest on peaaegu kõik Eesti tarbijad juba pika aja vältel vajamineva elektri saanud. Kirjeldatud mälupilt pole siiski kivisse raiutud.
Juba 2013 aasta algusest avaneb Eesti elektriturg vabale konkurentsile ja tarbijatele peaksid avanema täiesti uued võimalused. Paradoksaalne on aga see, et kui tavaliselt toob turgude avanemine kaasa kaupade hindade languse, siis Eesti elektrituru avanemisega kaasneb pigem elektrihinna tõus.
Põhjuseks on siin tõsiasi, et Eesti elektrituru senine reguleeritus on taganud meile kõige madalama keskmise hinnaga elektrivarustuse terves Euroopa Liidus. Elektrituru avanedes hakkab meie piirkonnas aga hinda kujundama Põhjala riikide vaheline Nord Pooli elektriturg.
Turg ei avane seejuures mitte ainult Põhjala poole, vaid ka itta ja lõunasse. Juba täna ostavad meie lõunanaabrid palju elektrit Venemaalt. Balti meediasse pikitud teated meie lõunanaabrite soovide kohta osta pärast Ignalina tuumajaama sulgemist, 2009. aasta lõpus veelgi rohkem elektrit nii Venemaalt, Valgevenest kui ka Ukrainast, viitavad sellele, et kavandamise järgus olev Balti ühine elektriturg võib kasvada märksa suuremaks, kui algselt plaanitud.
Lisaks turu avanemisele segab kaarte ka Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika, mis lähiaastatel Eestile suuri probleeme arvatavasti veel ei tekita. 2013. aastast rakenduv kliima- ja energiapoliitika pakett võimaldab Eestil saada arvestataval hulgal CO2 sertifikaate tasuta, mis elektri hinnal katust pealt ära kohe veel ei tõsta.
Tõe hetk peaks aga saabuma 2020. aastate alguses, mil pole võimalik tasuta CO2 kvoote rohkem saada, saadaoleva kvoodi maht turul väheneb oluliselt ja kogu vajaminev kvoot tuleb Narva Elektrijaamade jaoks osta sisse turuhinnaga. Prognooside kohaselt võib CO2 kvoodi hind tõusta 40–50 euroni tonni eest. Kuivõrd ühe MWh põlevkivielektri tootmisel paiskub õhku u tonn CO2-te, lisandub sellisel juhul igale toodetud MWh-le põlevkivielektrile üle 600 krooni kvooditasu.
Taastuvenergiaallikatest elektritootmise eelisarendamine tuleneb ühest küljest vajadusest täita riigi kohustused Euroopa Liidu ees, kuid samas võimaldab see toota osa elektrit CO2 kvoodi vabalt. Selle eesmärgi esmatähtsuses ja täitmise võimalikkuses kahtlust pole. Küsimus on aga selles, millel hakkavad lähema paarikümne aasta pärast põhinema Eesti baaskoormust rahuldavad elektritootmisvõimsused?
Roheliste erakonna jaoks on asi lihtne. Tuleb ehitada elektriühendused naabersüsteemidega (Estlink 2 jt) ning puudujääv elekter sisse osta. Madala elektrihinna tõttu ei suuda „tulude puudujäägis“ vaevlev Eesti Energia kõiki investeeringuid uute tootmisvõimsuste loomisse nagunii teha.
Skeem oleks hea ja töökindel juhul, kui Põhjalas leiduks ulatuslik reservvõimsus, mis meid aasta ringi puudujääva elektriga varustada suudaks. Olukord näib paraku vastupidine. Ei Rootsil ega Soomel ole täna ega tulevikus võimsust, mis võiks toota elektrit alaliseks ekspordiks.
Jutud odavast Vene, Valgevene või Ukraina elektrist võivad vastata tõele nii kaua, kui meil on endal piisavalt tootmisvõimsusi oma vajaduste rahuldamiseks. Niipea, kui tekib defitsiit tootmisvõimsustes, kasvab oluliselt ka elektri hind.
Vene eksportelektri hinnakujunduses jälgitakse teraselt Põhjala elektri hinnataset ja jäädakse alati euro võrra MWh eest viimasest madalamaks.
Selle teadmise valguses võib vaid kaasa tunda Leedule, kes kaotab selle aasta lõpus Leedut pikema aja vältel ustavalt teeninud odava elektri allika ehk Ignalina tuumajaama. Elektri hind kasvab Leedus järgmisel aastal seetõttu arvatavasti veel kõrgemaks, kui see on Põhjala elektribörsil. Põhjuseks eelkõige viletsa konkurentsivõimega alternatiivsed tootmisvõimsused ja piisavalt tugeva ühenduse puudumine Põhjala elektrisüsteemiga. Viimane on ka põhjus, miks Leedu juba täna elektridefitsiidis vaevleva Lätiga Rootsi elektriühenduse loomise osas piike murrab.
Nagu öeldud, pole Eesti seis täna üldse veel paha. Põlevkivienergeetika, mis on meid ustavalt teeninud juba ligi sajandi jagu, võib kindlustada meile võrdlemisi soodsa elektrivarustuse parimal juhul 2020. aastani.
Palju maksab CO2 kvoot?
See, kes soovib teada, mis juhtub elektri hinnaga pärast seda, peab esmalt vastama küsimusele, milline saab siis olema CO2 kvoodi hind? CO2 hind on Eestile palju olulisem määramatus, kui nt Poolale, kuna põlevkivist elektri tootmine on märksa CO2-intensiivsem kui söe puhul, ja tootmise tehnoloogia on samuti kallim.
Euroopa Liidu kavandatav kliima- ja energiapoliitika paneb meid igal juhul väga raskete valikute ette. Kuigi alles möödunud aasta lõpus saabus lõplik selgus lähikümnendiks püstitatud eesmärkide osas, kiitis Euroopa Parlament veebruari alguses toimunud istungil suure häälteenamusega heaks nn Laperrouze raporti, mille ambitsioonikus on kaugelt kõrgem. Nimelt soovib Euroopa Parlament vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni aastaks 2050 80% võrra, tõsta taastuvenergia osakaalu 60%-ni ja kasvatada energiatõhusust 35% võrra!
Äsja valitsuses heaks kiidetud riigi energia ja elektrimajanduse arengukava sisaldab meetmeid ja arengusuundi, mis kindlasti viivad meid EL-i eesmärkidele lähemale. Hiljem, konkreetseid meetmeid valides, tuleb ühelt poolt näidata lojaalsust Euroopa kliima- ja energiapoliitikale, teisalt aga hinnata enda võimalusi riigi energiavajaduse katmisel.
Tegemist on omalaadse fakiiri köietrikiga. Just nii iseloomustas Soome diplomaatia suurmees Max Jakobson Teise maailmasõja järel Soome ees seisnud ülesannet meeldida ühelt poolt Nõukogude Liidule, kuid tagada seejuures ka riigi iseseisvus.
Selge on see, et juhul, kui Brüsselis praegu veel ideetasandil tiirlevad mõtted kliimapoliitika väga ambitsioonika edasiarendamise osas muutuvad ühel päeval ametlikuks poliitikaks, on Eestil mõistlik lõpetada elektri tootmine põlevkivist ja keskenduda märksa kasumlikumale põlevkiviõli tootmisele.
Usun, et seepärast tasub Eestil tõsiselt mõelda tuumaenergeetika võimalustele ning panustada selle kasutuselevõttu tulevikus. Kindlasti ei ole tuumaenergeetika ainus võimalik lahendus Eesti elektrivarustuse tulevikuprobleemide lahendamisel. Küsimus on pigem selles, kas need jaamad, mis tagavad Eesti baaselektrivarustuse tulevikus, asuvad Eestis või hoopis piiri taga. Ja mis nendest saadav elekter meile lõppude lõpuks maksma võiks minna.
