Teadagi – ärimehed on ahned, kunstiinimesed  laisad. Loomemajanduslikke inkubaatoreid ja koolitusprogramme tekitatakse varjatud või ka avaliku sõnumiga, et kultuuriinimesed on kuidagi puudulikud ja saamatud. Arvatakse, et ettevõtjatel nagu

polekski midagi kunstnikelt õppida. Nii jääb ettevõtjatele ka segaseks, mis kasu siis nemad loomemajandusest saaksid. Tulemuseks ongi ärimehed, kes kiitlevad sellega, et nad näiteks disainile ja tootearendusele raha ei raiska – mõistmata, mil määral on praegugi kaalu just sümboolsel väärtusel.

Kahe poole dialoog õnnestub aga vaid siis, kui kõik käsitavad seda võrdse väärtuste vahetamise võimalusena, vastastikuse õppimise võimalusena.

Võib ju öelda, et praeguse majanduskriisi ajal on inimestel lihtsad vajadused ja keegi enam luksust taga ei aja. Samal ajal on paljud ettevõtjad rutiinsest tegevusest välja raputatud ja sunnitud kahtlema seniste ärimudelite kehtivuses.

Nende kõrvale, kes peavad kultuuriinimesi „maksumaksja raha” raiskajaks, ilmub üha rohkem neid, kes hakkavad huvi tundma: mis värk selle kultuuriga ikkagi on? Milline on selle valdkonna sisemine toimimisloogika? Ehk on senised kontaktid nii vähetulusaks jäänud just sellepärast, et seda loogikat pole mõistetud?

Kiire turuhõivamine ja üha väiksema ühisnimetajaga tarbijamasside tahtele mugandumine on kunstnikule harva oluline, kuid see ei tee temast veel muidusööjat ega tagurlast. Vastupidi: loojale on tähtis publik, kes ta loomingu väärtust võimendab, mitte kohe ära ei õgi. Optimaalne, mitte maksimaalne publik. Publik, mis kasvab ajas ja ajapikku, kuid mitmekordistab kogetu väärtust nii, nagu tarbekaupadega teha ei saa (või kui saabki, siis omakorda vaid kunsti reegleid üle võttes).

Kunstide parimatel esindajatel on paljugi ühist veinitootjatega; küllap ei eelda ükski tark ettevõtja, et nood jätaksid oma limiteeritud aastakäiguveinid kus seda ja teist ning keskenduksid ainult odavatele massijookidele. Veiniäris luuakse teadliku elitaarsusega tohutut sümboolset väärtust, aga see on aeganõudev protsess: kohese tarbimise ja kiire naudingu propageerimise asemel õpitakse võimaldama loodule küpsemisaega ja kultiveerima kogeja maitset.

Veinikultuur, mitte -äri

Õigupoolest räägitakse pigem veinikultuurist kui veiniärist ja selle õitsengu taga ongi ju võrdsustamine kunstiloominguga, niisiis ka sajandite kestel saavutatud arusaamine selle loomingu väärtusest. Vanades ühiskondades mõjutab kunstide tundmine ja hindamine mitmeid teisigi ettevõtlusvaldkondi. On ka Eestis aeg loomemajanduse arengut tasakaalustada, hoolitsedes lisaks kunstiinimeste ärioskustele ka ettevõtjate kultuuriteadlikkuse eest.

Need, kes huvi tunnevad, küsivad ju mitme asja järele – alates kujundi ja tsitaadi veenmisvahendina kasutamisest kuni loominguainese tunnetuslikes protsessides kogumise ja töötlemiseni. Õigupoolest puudutavad kõik need küsimused sümboolse väärtuse loomist ja võimendamist, milles kunstid on ületamatud.

Kas me, kultuuriinimesed, oskame ise neist asjust õpetust anda? Kui me tahame võrdsetel alustel dialoogi, siis see on meie võimalus.