ARVAMUS: Kus on Eesti ettevõtete ambitsioon?


ARVAMUS: Kus on Eesti ettevõtete ambitsioon?
----

Lugedes hiljaaegu üht turundusportaali, jäi mulle silma huvitav tsitaat: „Need, kes ei võta riske, teevad umbes kaks suurt viga aastas.

Need, kes võtavad riske, teevad umbes kaks suurt viga aastas.” (Peter Drucker, juhtimismõtleja ja strateeg)

Majandusbuumiaegsed kahekohalised majanduskasvu näitajad jäävad meie jaoks kaugesse tulevikku. Eesti riigil pole hoobasid, et mõjutada maailmamajanduse kulgu ja välisnõudlust. Küll on aga meie kätes võim muuta iseenda käitumist. Eelkõige mõtlemist. Alustada tuleks ambitsioonist ehk eesmärgist.

Kui üritada saada oma valdkonnas esimeseks või näiteks Baltikumi suurimaks ja efektiivsemaks ettevõtteks, võib see isegi õnnestuda. Kui üritad lihtsalt ellu jääda, sest me ei tea, kui kaua kestab veel majanduslangus, peab sul kõvasti vedama, et esimeseks saada.

„Mida” on olulisem kui „kuidas”

Julge mõtlemine ja ambitsioonikad eesmärgid aitavad tekitada positiivset energiat ja entusiasmi, mis kandub edasi ka teistele sinu ümber. Meenutame kas või  Eesti iseseisvuse saavutamist, seda positiivset tunnet ja üksteisemõistmist.

Kus on need ambitsioonikad ettevõtjad, kes meid masu ajal tõusule viivad? Kas loodame teiste peale või võtame ka ise midagi ette?

Mul on hea meel, et julgete mõtetega ettevõtted pole kuhugi kadunud. Toon kaks näidet Eesti ettevõtjatest. Esimene vahendab Euroopast infrastruktuuri rajamisega seotuid seadmeid ja toodab neid ka ise. Ettevõtte jaoks on 2009. aasta olnud äärmiselt raske, omanik on olnud sunnitud seda omast taskust finantseerima, et anda ettevõttele aega kohaneda uue majandusolukorraga. Samal ajal on omanik võtnud eesmärgiks partnerluse ja väiksemate ülevõtmistega saavutada turuosa kasv Soomes ja Leedus, kus võiks konkurentsivõimeliselt oma toodangut komplekteerida ja müüa. Kuna ettevõte ei suuda praegu ülevõtmist ise finantseerida, siis kaardistab ta enda jaoks parimad võimalused, kasutades ära naaberturgude madalaseisu. Finantseerijad, kelleks on tüüpilised omakapitali investorid – fondid ja rikkad eraisikud, võivad selliste ideedega kaasa tulla, sest hindavad ja toetavad julgete mõtetega edumeelseid ettevõtjaid. Lihtsam on kaasata  miljon eurot kui 100 000 eurot. See plaan võib õnnestuda!

Teine näide on paarist materjalitööstuse valdkonnas tegutsevast ettevõttest, kes hiljaaegu otsustasid seljad kokku panna, et omandada endast suurem ettevõte. Eesmärk on pääseda uutele välisturgudele, kuhu neil endil oleks ligipääs ülimalt keeruline. Ka majandustõusu ajal oleks endast suurema konkurendi ülevõtmine väga julge samm, rääkimata masu ajast. Jälginud nende ettevõtete ajalugu, ei kahtle ma nende plaani edukuses. Kuigi 2009. aasta sissetulekud on vähenenud, siis vastupidiselt paljudele teistele ettevõtetele on nad suutnud hoida kasumlikkuse taset tänu efektiivsemale majandamisele. Neid eristab teistest ettevõtetest selge fookus põhitegevusele ning liigsete riskide vältimine muudes valdkondades.

Üliõpilasorganisatsiooni AIESEC alumni Peep Laja kirjutas oma blogis, et inimesed muretsevad rohkem selle pärast „kuidas” nad midagi tehtud saavad, kuid mõtiskleda tuleb selle üle, „mida“ tehakse. Tuleb leida võitluskaaslased, partnerid ja toetajad, kel silmad selle „mida” peale särama löövad ning alles siis saab keskenduda „kuidas” peale. Kui on piisavalt professionaalseid ja entusiastlikke inimesi enda ümber, tulevad lahendused palju lihtsamini.